Geopeitus Männiku karjääris

Kodukooli teise nädala algus.
Kui olin selle nädala õppimise välja printinud, selgus kohe, et ka Nooremal on pooled asjad õigeks ajaks esitamata või üldse tegemata. Pühapäeval sai hullu moodi maadeldud Vanema võlgadega ja väljas jäi käimata. Oleks ainult selle peale tulnud, et neid võlglasi on veel.

Asusime siis võlgadele kallale ja pärastlõunaks sellesse nädalasse veel ei jõudnudki. Aga õues peab ka iga päev käima, sellest mina esialgu veel ei tagane. Liikumine ja värske õhk tugevdab immuunsust. Toasistumine aga viib kiiresti kraavi.

Kuhugi kaugele minna ei olnud enam aega, seega võtsime ette juba varem telefoni tõmmatud punktid Männiku karjääris. Et jaksu jätkuks, sõitsime autoga Rahumäe surnuaia juurde. See on kõigi kolme valitud punkti lähedal. Lase tahtsid esimesena minna kivi juurde. Kui olime jõudnud tuttava saarele viiva teeotsa juurde, ootas meid ees vesi. Käisin uurisin pinda ja tundus, et sügav küll, aga minu kummikutega võiks saada. Seega saan lapsi seljas tassida, kui väga vaja. Vanem proovis ja tundus, et ta saab ise. Andsin oma seljakoti Vanemale selga ning vinnasin Noorema omale turjale. Tema rõõmsalt kilkamas, et ta on 36 kilo raske. Pluss riided ja saapad ja kõhutäis kommi 😀 Me oleme seal nii palju käinud, aga sellist vett pole veel kordagi näinud. Samas me teame, kust siis saab, kui vesi madalam on. Tee keskel on muidugi vähemalt põlvini. Kogu aeg oli hirm, et libastume ja käime sinna külma vette kahekesi koos pikali, aga ei, seda nalja siiski ei saanud keegi.

Minnes.
Tulles. Mõnel on lõbu laialt.

Kivi juures oli juhtunud nii, et peidik oli vahepeal ära lagunenud ja aare vaatas otse vastu. Sättisin sinna pärast küll natuke koort ümber, aga kinnitada polnud kuidagi, nii et eks tuul selle varsti kuhu ära jälle viib.

Kuna juba mitu päeva on olnud kuiv, siis ei olnud kivi libe. Lapsed muudkui ronisid üles ja lasid alla, ronisid ja lasid ning teeks seda siiani, kui ma poleks paaniliselt meelde tuletanud seda, et ka tagasi tuleb üle selle veel kuivalt saada. Saime ka seda.

Siis tuli küsimus, kas läheme koju tagasi või otsime veel. “Mis mõttes koju tagasi?” küsisid minu õues liikumist mittearmastavad lapsed. Teel järgmisesse punkti meenus neile, et poole tunni pärast algab mingu multika uus osa, mida kindlasti on vaja näha.

Punkt Varjupaiga oli ise lihtne. Küll mõnusalt maasse peidetud, aga seal käiaks tihti ja ümbrus oli liiga tallatud, et põnevust tekitada. Seega lastele kerge pala ja karp oli ka suur. Nad sorteerisid seal mõnuga.

Kolmas aare jäi mingiksteiseks päevaks. Auto juurde jõudsime kolm minutit enne multika algust ja koju jäime muidugi hiljaks. Aga keegi ei vingunudki. Mingi ime on meil sündinud 😀

Männiku karjäär

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.