Foto: Sylvain Oulala
Sylvainiga kohtusin esimest korda kes teab millal. Mu vanem laps (14) käib tsirkuse trennis ja Sylvain õpetas talle seal monorattaga sõitmist ja vist žongleerimist ikka ka. Sylvain on prantslane, kes tuli Eestisse vabatahtlikuks umbes kümme aastat tagasi ja talle hakkas siin nii meeldima, et ta jäigi siia kuhugi Kalamajja. Eesti keeltki räägib üsna hästi, aga muidugi muheda prantsuse aktsendiga.
Koos paljude teiste eestlastega saime tema Eesti linnade suvetuurist osa aastal 2022. Olime, nagu ikka suvel, Kõpu metsades ja tegime just sel päeval Kärdlasse asja. Sõidab oma etteastes giraffe-monorattaga ja loobib nuge (laseb kellelgi publikust loopida). Visuaalselt ilus igal juhul. Taustaks muidugi rohke Oulala, mis on ta artistinimeks.
Sellest ajast elan talle Instagramis kaasa ja teadsin tema hullumeelsest plaanist sõita monorattal oma Prantsuse kodust Tallinna koju algusest peale. Päev-päeva järel sai seda kõike sotsiaalmeedias videote vahendusel jälgida – külmad ööd, porised teed, erinevates paikades kohatud sõbrad, soe suvi, rõõm külmas õllest jne. Vahva ja ehe.
100 päeva ja umbes 3000 km hiljem jõudis ta eile (15.10.2023) lõpp-punkti Tallinnas Noblessneris. Viimased 10 km võisid sõbrad-õpilased-fännid temaga kaasa sõita. Mina käisin niisama lõpus fotokaga kiibitsemas. Laps mul ka ei sõitnud (aga kaasa tuli). Monoratta kumm pidi tühi olema 😀
Kuna ma Aasta matkategijate projektiga suht ainuisikuliselt tegelen, siis panin Sylvaini ka sinna sisse. Hetkel läheb tal käimasoleval rahvahääletusel väga hästi ja on tunne, et tegemist võib olla Aasta matkajaga. Kokkutulekule kutsusin teda ka esinema, aga ta ütles ära. Eks teine kord.
Aasta matkaja tarvis saab hääle anda: SIIN (seda kuni 18.10.2023 lõpuni).
