Läänemaa Suursoo

Minule ei mõju kohutavalt isolatsioon, küll aga on kõik jaksu ja viimased ajurakud võtnud laste koolitamine. Meil küll see väga distantsõpe ei ole, ema peab väga väga palju iga päev sekkuma, et midagigi tehtud saaks. Ainuke, mis tõesti hoiab pea natuke virgena, on geopeitus.

Kuna pühadeks nüüd Hiiumaale ei saanud ja Matkamess, mis oleks pidanud olema pühapäeval, jäi ka ära, siis otsustasime seekord otsida aardeid läänes ja sinna ka ööseks jääda. Meie moodi lähenedes ei olnud meil selleks mingit täpsemat plaani ja mul on hea meel, et kõigile pereliikmetele see sobib.

Kodust välja sõita me reedel väga vara ei saanud, sest …. no me lihtsalt ei saa. Küll on kellelegi fliis lühike ja kellelgi teisel tuju paha. Algatuseks hakkasime kohe Rummust alates võtma tee äärde jäävaid punkte. Keibu kandis lahendasime isegi kaks multiaaret ära, aga üks jäi küll logimata, sest lõpp oli mingis laskepesas ja see oli põlvini külma vett täis. Lastele üle kummiku ja suurtel polnudki kummikuid kaasas. Kõvad geopeiturid küll, onju. Aga ega see puhkt kuhugi ei kao ja läände tuleb niikuinii veel minna, enne kui kuhugi mujale suunduda saab, nii et järgmisel korral pakime ka kummikud kaasa ning logime ära.

Kui peale lõunat Tänavjärve äärde jõudsime, et lõunaks grillvorste soojendada, olid kõik lõkkekohad juba hõivatud ja tuul tahtis mütsi peast puhuda. Tegime siiski auto varjus külmlõuna, korjasime ära teele jäävad punktid, mis on küll väljakutsed (tehtuks loetakse, kui oled näiteks leidnud kaks punkti, mille vahe on täpselt 100 miili) ja liikusime hoopis teisele poole ehk Veskijärve äärde. Seal oli õnneks üks vaba lõkkekoht ja otsustasime kiiresti sinna ööseks jääda. Veskijärve lõkkekohas on ka kohad suuremate vahedega kui Tänavjärvel, nii et natuke privaatsem. Muide, telke küll rohkem ei olnud, aga paljud autod jäid ka ööseks. Ju siis magasid autodes.

Tulimurd
Jah, ka selline sõna on eesti keeles olemas. Esimest korda kohtusin selle asjaga aastaid tagasi Nõva rogaini ajal. Issi ei mäletanud midagi, aga mina olin selleks ajaks juba piisavalt läbi, et üle risti-rästi murdunud puude ronimine jättis kustumatu mälestuse.
Nimelt oli augustis 1997 Nõva lähedal Veskijärve ja Tänavjärve vahel teedeta alal suur tulekahju, kus põles okasmets turbapinnasel. Praeguseks on paljud kuivandu puud murdunud ja see ongi tulimurd. Nädalavahetusel vaadates tundus see maastik omamoodi iluski. Eks aitas selleks hea valguski kaasa.

Veskijärv

Kaldajoon 7,8 km, kui kellelgi tuleb isu ümber järve üks matkaring teha. Uurisin välja, sest mul omal võib täiesti tulla. Järv on imeline, pruuniveeline ja liivapõhjaline. Kas mingil hetkel ka lilleline, ei saa kevadel veel öelda. Kaldad ei ole küll nii liivased, kui Tänavjärvel, aga loodetavasti läbitavad.

Edasi Mustjärve poole

Aga hommikul võtsime ette matkaraja, mis viib Veskijärve äärest Tänavjärve äärde ja sealt veel edasi Mustjärvenigi. Raja äärde on peidetud ka mõned geopunktid. Kui Tänavjärveni viib ilus kõva liivane tee, siis edasi tuli siiski soo peale minna. Jah, kuigi maa on kaetud kanarbikuga, on tegemist Läänemaa Suursooga. Kuna kõigil ei olnud kummikuid, siis kuiva jalaga ei pääsenud. Samuti oli kanarbikus sumpamine lastele päris raske. Preemiaks leidus veel täiesti ilusaid jõhvikaid.

Väga äge maastik on. Järved on liivakallaste ja liiva põhjaga. Keset sood. Ja kõrged liivaluited. Keeruline ette kujutada. Ja kui veel kogu see kanarbik õitseb. Netist küll ühtegi pilti ei leidnud, aga ehk ei oska otsidagi.

Veskijärve liivakarjäär
Huvitav koht on vana Veskijärve liivakarjäär. Kõrgeimast punktist on võimas vaade liivaluidetele, Veskijärvele ja kanarbikule. Karjääri põhja on kogunenud vesi ja see on kodu kõrele. Keegi krooksus küll, aga silma ei jäänud. Ei näinud ka kivisisalikku, kes peaks samuti lahtist liiva vägagi armastama. Mõlemad loomakesed on hävimisohus ja seega looduskaitse all. Eks loodusvaatlus nõuab aega, aga lapsed olid soomatkast väsinud ja tuli hakata tagasi linna liikuma.

Mis me siis veel sel nädalavahetusel teada saime?

Aru kool
1683/1684 avas Bengt Gottfried Forcelius Aru talu rehetoas kooli, olles üks esimesi talurahvakoole Eestis. Koolis õppis lugema umbes 50 eesti ja rootsi poissi. 1684 asutas Tartus seminari ja hakkas koolmeistreid välja õpetama. Õpiaeg selles koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli Forselius ise. Pearõhk pandi ladusale lugemisele ning usuõpetusele, veidi õpiti raamatuköitmist, kiriku laule, saksa keelt ja arvutamist. Forselius käis koos paari parima õpilasega Stockholmis kuningas Karl XI ees, et tõendada eesti poiste hiilgavaid võimeid. Tagasiteel Rootsist hukkus Forselius sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse. Nelja aasta jooksul oli seminari õpetust saanud ligi 160 eesti noormeest. Kuningas andis aga korralduse ehitada nii Risti kui Madise kihelkonda koolimaja ning maksta koolmeistritele palka.

Hatu mõis
Kui juba mööda kruusateed oli Aru kooli kohani jõutud, siis tundus mõistlik ka edasi Hatu mõisa juurde sõita. Kahuks on mõis eravalduses ja eriti (kui mitte üldse) ringi luusida ei saanud.

Suurkivi
Suurkivi on rändrahn Harjumaal Lääne-Harju vallas Madise külas, Vihterpalu metskonnas Suurekivi metsavahi asupaiga lähedal. Kivi mõõdud: 7,8 x 5,1 x 3,4 m, ümbermõõt 20,8 m.

Harilik porss
Taime kõrgus on 1–1,5 m. Ta on püstine spetsiifilise lõhnaga tihe põõsas.
Porss õitseb aprillis. Õied paiknevad püstistes urbades, mis asuvad eelmise aasta võrsetel.

Ja veel palju palju pilte:

Tänavjärv

Veskijärv

Soos

Tulimurd

Mahajäetud talu