Sörmlandsleden Rootsis
Eellugu
See, et ma Sörmlandsledenile üksi matkama sattusin, on paljude asjade kokkulangemine.
Kõigepealt olen ma nüüdseks päris mitu aastat otsustanud oma sünnipäeval kõigest puhata ja käinud üksi välismaal. Vahepeal olid siin keerulised ajad, aga nüüd taas võimalik ja miks siis mitte. Algul menetlesin mõtet veeta oma sünnipäev Vesuuvi otsas, aga ka soodsate lendudega ärahellitatuna tundus üle 50€ lendude eest palju maksta ja täpselt sellesse aega soodsamalt ei saanud.
Teiselt poolt olen ma üsna mitu aega marineerinud peas mõtet üksi matkama minna. Üksi üks öö metsas oli tehtud ja sealt tahaks edasi minna.
Kolmandalt poolt olin sel aastal juba 2×3 päeva Stockholmis viibinud ja Rootsi meeletult armunud ning kui sul juba midagi peas on, siis hakkad seda rohkem märkama. Nii ühel päeval avasin ma postkasti potsatanud Tallinki uudiskirja, kus kuuhulgas ka soovitati, et mis sa seal Rootsis niisama ikka käid, mine parem matkama. Klikkasin seal edasi ja tagasi ning jõudsin ringiga Sörmlandsledeni kodulehele (ei, Tallink seda ei soovitanud). See on ringikujuline matkarada, mis algab ja lõpeb peaaegu Stockholmist ning ma tegelikult olin müüdud. Nii kergesti ligipääsetav ja vaja üle vaadata.
Kui lennukipiletid ära ostsin, oli veel suur ja soe august, aga mida lähemale oktoober jõudis, seda selgemaks sai, et soe enam pole ja päevad ka juba üsna lühikesed ja tekkis hirm, kuidas ma ikkagi hakkama saan. Lisaks olin omale püstitanud eesmärgi käia ära käsipagasiga ehk siis kerge kotiga (sinna 10 kilo ja tagasi 8 kilo). Ostsin siis soojema ja kergema magamiskoti, hunniku külmkuivatatud pakitoitu ja telki lennukisse vedama ei hakanud.
Sörmlandsleden
Matkamiseks valisin välja ühe haru, mis tuleb ringi sisse (neid harusid tuleb sinna ringi veel teisigi) ja kuhu saab lennujaamast otse rongiga. Plaan oli sõita sinna lõppu ja hakata Stockholmi poole tagasi tulema. Arvutus andis 89 km (8 etappi), aga seal tegin muidugi mingi vea. Tundus hea plaan, sest rada on küll maastikul, aga tsivilisatsioon paistis maksimaalselt 5 km kaugusel.
1. päev
Loomulikult ma ei sõitnud lennujaamast otse oma raja algusesse, vaid pidin käima Stockholmis gaasi ostmas. No ja kui ma juba kaubanduskeskuses olin, siis käisin ka söömas ja hankisin alkopoest sünnipäevahommikuks 250-milliliitrise paki veini. Mh, Eestis selliseid ei ole.
Esimese vea tegin kohe sellega, et põrutasin rongiga liini lõppu, aga maha oleks pidanud tulema 2 peatust varem. Passisin siis niikaua, kuni sama rong tagasi läks ja kaotasin esimesed pool tundi. Peatusest raja algusesse on veel 1,9 km jalutamist.
Ega esimesel päeval suurt midagi ei juhtunudki. Hull isu oli kihutada ja pilte teha ning pea oli laiali otsas, nii et kaks korda panin mööda mingit rada vales suunas minema. Rada on üldiselt väga hästi tähistatud, kui on ikka segane koht, siis seisatad ja eelmisest punktist juba näed uut punast ringi ümber puu. Kui on suurem oht, siis on pandud punaste viitadega toigas ka. Tegelikult oli esimene etapp (5.1) minu läbitutest küll kõige halvemini tähistatud. Tähisega puud olid vahepeal murdnud, tokid mädad ja pikali jne.
Teine probleem oli joogivesi. Seda oli mul kaasas täpselt 750 ml pudelitäis. Kaubanduskeskuses käisin vetsus, aga unustasin vett võtta. Raja alguses oleks vist olnud spordikeskus ja sealt oleks saanud, aga see jäi sõiduteest täpselt teisele poole ja ma ei hakanud sinna muidugi minema. Nii olingi õhtuks juba üsna janune.
Ja muidugi see et päike loojus sealkandis juba kell 18. Esimene päev oli ka pilves, nii et üsna ruttu oli metsa all ikkagi päris hämar, aga järve ääres, kus plaanisin ööbida, kannatas liikuda küll. Nii jõudsin õhtuks Muskaani äärde laavusse. Keetsin järveveega toitu ja teed, ehitasin tarbist tuulekaitse ja jäin juba kell 9 magama. Telefon näitas päeva teekonnaks 17,2 km 5 tunniga. Plaanisin homme rohkem lammutama hakata.
2. päev
Hommikul keetsin taas järveveega kohvi ning hommikusöögi ning siis läksin vaatama üht mage veega kraavi laavu lähedal, mis oli juba õhtul silma jäänud. Käisin pealambi valgel selle veega õhtul hambaid pesemas ja oli maitsev. Laavu taga kohe kõrge mägi, nii et kaugelt ei saa see kraav tulla. Ja nii oligi, et seal üleval oli allikas mis allikas. Et paremini vett kätte saada, isegi betoontoru sisse pandud, aga muidugi ei mingit silti ega viita. Mina igal juhul võtsin oma nõud vett täis, sest kes teab, mis edasi saab.
Teise päeva teema oli tuulemurd. Mingil hetkel hakkasid rajale postide külge tekkima rootsikeelsed sildid, mis Google tõlkes andsid teada, et mingi osa rajast on ümber suunatud ja üldse minge kusagilt sealt, mis on küll 1,5 km pikem, aga kergem kõndida. Ma ei tea, kas või kuidas ma sinna oleks pidanud sattuma, aga mingi tähistatud rada uuel maastikul oli tõesti olemas. Kuna värske, siis üsna ebamugav käia. See rada sai vana rajaga uuesti kokku, aga paremaks ei läinud midagi. Tuulemurdu oli tõesti palju. Osa oli läbi lõigatud, aga suurest osast tuli ka üle ronida. Suured puud, oksi palju, mul kott seljas. Väga ebamugav, nii et tempo oli üsna olematu. Korra isegi kukkusin kuhugi puude vahele selili ja olin tänulik, et midagi selja all ei juhtunud olema.
Mingi hetkel hakkas tunduma, et järgmiste laavudeni ma täna ei jõua ja tegin silmad lahti. Leidsin ühe järve ääres imekena koha, kus oleks tore rippuda ja päikesetõusu vaadata (jah, rippvoodi ja tarp olid mul just sellisteks hetkedeks kaasas). Siis aga kukkus teisel pool järve mingi loom möirgama ja ragistama ning olgem ausad, ma hakkasin kartma. Kell oli muidugi ka väga vähe, nii et panin pealambi pähe ja läksin edasi. Vaikselt hakkas tekkima mõte ööbida Stockholmi lääni kõige kõrgema mäe (111 meetrit) otsas olevas tornis. Sellega oleks täitnud veel ühe unistuse.
Mõeldud-tehtud. Vaade tornist oli megailus. Kuu paistis, tähed särasid, eemal läikis kuu poolt hõbedaseks muudetud meri ning muidugi Stockholm oma igasugu vilkuvate tuledega ning täielik vaikus, mida rikkus vahel mõni Arlanda poole minev lennuk. Ei olnud kahtlustki, kuhu ma ööbima jään. Ehitasin veel tarbist omale tuulevarju ja pugesin rippvoodisse. Läbitud said lõigud 5.2 ja peaaegu kogu 5.3. Telefon näitas päeva distantsiks 22 km.
3. päev
Rippuva voodiga on aga see lugu, et mingist temperatuurist on sellele alla soojustust vaja ning tol ööl oli just see öö. Telefonikraad näitas hommikul nulli ja tont teab, palju see öösel oli. Igal juhul kahest hakkasid õlad ebamugavalt külmetama ning selle asemel, et jope õla alla toppida, kolisin ma maha magama. Seega rippvoodi oleks võinud tegelikult koju jätta.
Esimene päikesetõusu vaataja tuli 6.35 ja nii nägin ka mina voodist päikesetõusu ära. Olin ennast targu õigesse külge sättinud ja tarbiga õige külje piiranud. Ilus oli. Väga ilus. Järvekohad aurasid ja taas Stockholm oma nüüd juba tuttavate maamärkidega. Tõeline vau. Infosilt näitas, et linnulennult kõigest 18 km. Kuigi ärkasin vara, läks vaadete nautimisele nii palju aega, et liikuma sain ikka hilja.
Varsti liitusin Sörmlandsledeni põhirajaga ja jõudsin Paradisetisse, kuhu oleks eile tahtnud jõuda. Vot see on tsiviliseeritud koht – suur parkla, pumbakaev, päris vetsud, laavud, rendimajakesed ja palju rahvast, kes olid tulnud kaunist pühapäeva loodusesse veetma. Eks kaunis oli tõesti. Võtsin taas nõud päris joogivett täis ja tõttasin metsa. Kuna ilm oli ilus, siis istusin ise ka hommiku poole siin ja seal päikese käes. Vaatasin veel, et taas torn ja kõigest 15 km kaugusel, aega ju küll.
Kui aga jõudsin selle torni juurde ja selgus, et natuke vale torn on. Asus suure ratsatalu maadel kopli äärde kaevatud tiigi kaldal ja rahvast muudkui vooris sinna vaadet ja hobuseid nautima. No ei ole koht, kus tahaks ööbida. Tuli tõsta tempot, et üldse sealt tsivilisatsioonist välja pääseda ja hakata rada optimeerima. Kasutan mapy.cz rakendust, mis annab väga hea aluskaardi nii radade, vaatamisväärsuste kui ka muu mugavuse osas. Igal juhul vaatasin, kust saab kõige otsemini järgmise laavuni ja nii sattusin mööda kergliiklusteed Tyresta rahvuspargi keskusesse, kuhu poleks muidu sattunud. Seal oli taas palju rahvast ning kõik mugavused, kaasa arvatud kohvik mingil ajal lahti. Taas pealambi valgel mööda graniiti kepseldes jõudsingi laavusse. Laavu oli vaba, aga laavu tagant tulid peagi välja veel kaks meest. Nad ei olnud sõbrad, mõlemad olid jätnud autod parklasse ja tulnud lihtsalt telkima. Tegime esimest korda lõket, sest rahvuspargis olid isegi puud selleks olemas ja ajasime juttu. Mõlemad mehed ei olnud päritolult rootslased ja kui selgus, et ma silpigi rootsi keelt ei räägi, rääkisid nad ka omavahel ainult inglise keeles. Mõlemad väga huvitavad tüübid. Üks oli vana kala, teine, kreeklane, telkis esimest korda külmas kliimas.
Laagriplatsi läheduses oli kusagil vesi ja kusagil kemps, aga kumbagi ma ei külastanud. Või noh, kempsu juurde, milles oleks vist isegi valgus olnud, sest päikesepaneel oli katusel, läksin, aga uks oli laudadega kinni löödud ja silt suunas kuhugi x-kohta ning vesi pidi olema 300 meetri kaugusel, nii et edasi-tagasi 600 ja lihtsam tundus keetmisele minev vesi taas järvest võtta.
Kõik vinks-vonks, aga lõkkeoht oli otse laavu ees ja kui ma magama hakkasin minema, jooksid ka mehed laiali.
4 päev
Hommikul ärkasin juba ise, kui järve tagant päike tõusis ja silma hakkas paistma, seega taas voodist imeline vaade. Võib-olla vaatasin liiga kaua, sest ma polnud veel püksegi jalga saanud, kui üks meestest oli juba lõkke juures ja kukkus omale saiu röstima. Kohvi jaoks oli tal isegi väikese pudeliga koor kaasas ja, mõnus ikka autoga telkimas käia.
Seekord ma nendega kaua aega ei veetnud. Korjasin oma kodinad kokku, jätsin gaasiballooni algajale matkajale kreeklasele (läheb loodetavasti rohkem asja ette, kui kuhugi bussijaama prügikasti jätta) ja hakkasin minema. Kaaslased küll pööritasid silmi, aga ütlesin, et pean õhtuks Stockholmi jõudma, mille peale nad pööritasid veel rohkem silmi, sest bussiga saab ju kiiremini.
Tegelikult ma kaugele ei läinudki. Järv oli ilus, ilm oli ilus, mul oli sünnipäev. Jõin oma veini ära, käisin ujumas, hullasin sotsiaalmeedias ja passisin niisama. Lõpuni oli siiski veel väga palju maad ja tuli taas teekonda optimeerima hakata. Kuni ühel hetkel avastasin, et akupank on tühi ning telefoniaku tühjeneb silmaga nähtavalt. Hiljem selgus, et pani pilte pilve ja tegi samal ajal midagi veel. Peale restarti sai mõlemast jamast lahti, aga siis ma olin juba bussiga teel Stockholmi. Veel hiljem selgus, et käimata jäi 2 etappi ehk 15 km ja et ma oleks saanud käia veel 3 km, aga siis oleks pidanud ikkagi bussi peale tulema, sest järgmisel 12 km seda võimalust poleks enam olnud. Nii et jah.
Eks see lõpp hinge peale jäi, äkki oleks ikka jõudnud. Samas mis seal ikka teistmoodi enam olla sai? Ikka samasugused järved, põdrasamblikuga männikud, juuri täis rajad ja palju graniiti.
Ehk teine kord siis lõpetan või teen hoopis mõnd muud lõiku.
Lõpetuseks
Nagu eelpool öeldud, on rada väga hästi tähistatud, liigub enamjaolt maastikul, nii et muudkui kivid ja juurikad, sekka puhast graniiti, vahel on vaja üle murdunud puude ronida ja vahel on natuke märg ka. Ühestki poest ega kohvikust rada mööda ei läinud, aga mõnes kohas oli pood väikest ringi tehes ikkagi üsna lähedal. Kuna sild Handenis, kust oleks pidanud üle raudtee minema, oli remondis, siis patustasin ise just seal linnas limonaadi ja vorstikestega. Lõunaks šokolaadi söömisest oli juba kopp ees.
Ööbida võib Rootsis iseenesest igal pool, kui ei ole just rahvuspark või reservuaar ja kellegi õue ka ei ole soovitav ronida. Need keelualad on minu meelest suhteliselt arusaadavalt tähistatud. Ainult katsu sa metsas graniidi peal telgile sobivat platsi leida 😀 Rippumisega õnneks teine lugu.
Kõike oli kaasas piisavalt, aga plaaster oli koju jäänud. Midagi ära ei väänanud, midagi valutama ei hakanud, mõned villialged omast lollusest tekkisid. Ilmaga vedas – tuuline oli, aga ei piiskagi vihma.
Kas teen veel? Ikka. Rootsis on väga lihtne asju ajada.