Perega Itaalias. Kokkuvõte.

Eellugu
1. päev – lend
2. päev – Pescara
3. päev – Mägedes
4. päev – Termoli-Vieste
5. päev – Gargano poolsaar
6. päev – Vieste ja Pescarasse tagasi

7. päev ehk ega tagasilennust ei olegi suurt midagi kirjutada. See sujus probleemideta. Autorendis ühtegi kriimu ei tuvastatud ja kõik tagatisrahad on ilusti tagasi saadud. Pescara lennujaam on väike põllulennujaam, kust väljus samal ajal ainult see üks lend. Turvakontrollis ei tundnud keegi isegi mitte meie nelja kummikutäie teokarpide ja liiva vastu huvi.

Õhtuks maandusime Riias, magasime kesklinnas mingi hosteli moodi asjanduses ja hommikul sõitsime Lux-expressiga koju. Kokku niisiis ära 7,5 päeva.

Lühidalt siis kogemustest veel ka.

Ilm

Ehk ilmaga meil ei vedanud – tuuline, sajune ja jahe. Aga märts ongi sealkandis heitlik kuu ehk võib vedada ja võib ka mitte vedada. Nädal hiljem oli soe ja nädal hiljem lubati suisa 25 kraadi.

Aga ilm vist oligi erakordselt halb, kui ületas iga päev ka kohaliku uudistekünnise. Küll näidati seal meest lumelabidaga, küll vees sõitvaid autosid mingites rannikulinnades. Tuul pressis lihtsalt vee linna.

Varustus
Kogu nädala elu mahtus ära ühte 40-liitrissesse seljakotti + 1 väiksem kott päevakotiks. Suur kott on enne Ryanairiga lennanud ja mahu ka täiesti ümaraks topituna ilusti lubatud pagasi mõõtudesse.

Lastel olid kaasas softshell-püksid ja kummikud. Minul olid ka tegelikult vahetusjalatsid, mida ma kasutasin ainult 1 kord, sest kui sul juba on jalad märjad, siis on kuidagi lihtsam nendega edasi olla, kui järgmised jalatsid ka märjaks teha 😀

Kuna tegu oli mugavusüritusega ehk midagi ise seljas vedama ei pidanud, siis võtsin kaasa kõikvõimalikku tehnikat. Arvuti kaasavedamine oli suht mõttetu, sest tasuta wifit ei olnud kusagil peale viimase öömaja. Seal oli see küll hea kiire. Andmesidet üle 3G ei hakanud suurt kusagil silma. Internet ei ole Itaalias inimõigus. Kui seda netti telefoni jaoks veel jagus, siis arvuti vajab seda kuidagi rohkem, nii et selle pilti ei jõudnud üldse ära oodata.

Nii et oleks ka ainult telefoniga hakkama saanud. Lennuki check-inid tegin niikuinii sõrmeotsaga ehk siis imelises Ryanair äppis ära. Lisaks sai sellega kõik neli piletit kiiresti igal pool läbi piiksutada.

Samas lapsed said lennukis filmi vaadata ja kõige lõpuks kaalub mu läpakas umbes 1,1 kilo, nii et polnud palju tassida.

Bookingu asjade ajamiseks on imeline leiutis Whats App. Ma pole seda kunagi kasutanud, aga igaks juhuks enne telefoni tõmbasin. Annab ka suvalisel itaallasel aega infot läbi tõlke seedida.

Pildid on tehtud nii iphonega kui ka peegelkaameraga. Kaasas oli küll ainult üks objektiiv. Ühe varuakuga elas ilusti nädala üle, kuigi vahepeal hakkas juba hirm küll, et külm nullib selle projekti.

Pagas lennukis
15. jaanuarist on nii, et ilma lisatasuta enam kotti üles ei saa. Tegelikult oli nii, et meil võeti kott ära täpselt kahel korral ja kahel ei võetud. Nii et tont seda teab, kuidas need asjad võivad käia. Kui varem oli nii, et kapid täis, siis praegu jäid küll iga kord kapid tühjaks, seega neid kotte ikka ära võeti. Muidu ikka nii, et tädi käib rivis ja kleebib oma suva järgi kollaseid kotisilte.

Mis kohalikust elu-olust silma jäi?

Rannikupiirkonnas on elu ainult suvel. Absoluutselt kõik oli kinni. Nii poed, söögikohad kui ka hotellid. Võtsin kaks päeva Viestes hotelli ja ei osanud elades ka kahltustada, et me oleme seal ainsad külalised. Tuba oli vähemalt soe, aga näiteks sooja vett kahe päeva jooksul ei näinud.

Toit

Kuna kõik toidukohad olid ka kinni, siis väljas eriti süüa ei saanud. Paari kohalike toidukohta siiski õnnestus sisse murda. Pitsa pole kaugeltki see, millega meie oleme harjunud. Pigem selline kõva põhjaga sai, kuhu peale on pandud näiteks kartulit ja juustu või juustu ja tomatit. Ei ole mingi eriline maitseelamus.
Sama lugu pastaga. Sigakallis ja maitses täpselt nii nagu mina oleks teinud. Ehk siis ei maitse mulle makaronid kodus ja ei hakanud ja Itaalias maitsema.

Aga me sõime neid iga päev, sest midagi peab ju ikkagi sööma. Kõik ööbimiskohad olid köögiga või kööginurgaga varustatud. Toiduvalik poodides on võrreldes meie küllusega kesine. Ongi igasugust pastat, küll pakis, küll värsket, seal kõrval kohe sobivat juustu ja valmis tükeldatud sinki. Pakipasta on odav, värske on samas hinnas, mis meil, juust on odav, lihatooted on sigakallid.

Palju on küpsisetooteid ja need on odavad. Piim on enamjaolt kauaseisev. Saiatooted on odavad ja neid on palju erinevaid. On täiesti ka meie peenleiva moodi leiba ja täiesti viilutatult ka. Saab nii poest kui ka pagariäridest.

Pudruhelbeid ei ole ehk need oleks pidanud kodust kaasa võtma. Samuti natuke soola. Igal pool mujal oli, aga seal tühjas hotellis polnud midagi. Mul on vanas filmitopsis iseenesest alati matkade jaoks sool käepärast olemas.

Keel
Selle Pescara provintsi inimene üle itaalia keele ikka suurt midagi ei oska. Isegi mitte teenindaja. Aga kui ta juba ütleb, et ta sut-sut oskab, siis saab ilusti hakkama. Umbkeelsetega sai ka. Google Translatori abiga.

Auto rent
Rentisime auto. Ilma navigatsiooniseadmeta poleks teedel mitte midagi teinud. Tänavad on kitsad ja need on nii tihedalt, et isegi seade ei jõudnud alati järge pidada. Seepärast nad tõenäoliselt Fiati leiutasidki. Mahub igalt poolt läbi, on hea manööverdada ja hea parkida, sest isegi mägedes oli maja ja tee vahel just selline kahemeetrine auk, et poleks suurema auto parkima mahtunudki.

Kohalike autod on suht mölgitud ikka. Me õnneks oma rendiautoga kuhugi otsa ei põrutanud, nii et lõpp hea, kõik hea.

Bensiin on kallis. Olenevalt kohast ja tanklast 1,5-1,7 eurot liiter. Kuna autosid on palju, on ka tanklaid väga palju.

Kiirtee proovisime ka ära, kuigi see on välditav. Igal pool jooksevad paralleelselt ka tasuta teed. Peale minnes võtad pileti ja maha tulles maksad. Kassa oli täiesti mehitatud, nii et ei pidanud itaalia keeles lugema ja mõtlema.

Lubatud kiirused ei ole kusagil kuigi suured, kuigi märke seal küll keegi ei jälginud, isegi mitte mägedes. Kiirteel oli enamjaolt 110, mujal nii 70 km/h. Teed on sama auklikud, kui Eestis, suunda ei näidanud mitte kusagil mitte keegi.

Kuidas leida huvipunkte?

Huvipunktide valikul on suureks abiks Instagram. Kui kohalik on vaadanud, siis peab olema vaadatav. Samuti annab see ülevaate hetke ilmast kusiganes maailma punktis. Näiteks seda Foresta Umbrat oleks pidanud varem vaatama, lumi oli seal juba mitu päeva maas. Lendasime pimesi peale ja ühel hetkel oli tee lumine. Teisel hetkel polnud see isegi mitte enam lükatud. Nii saigi lumeketid ka ära proovitud. Lumine lahtilükkamata tee mägedes, prr. Õnneks olid murdunud puud juba kõik läbi lõigatud. Päris üksi seal metsas siiski ei olnud, lisaks sahamehele ja metsavahile liikusid ikka mõned autod veel.

Lapsed reisil
Vot nendega on ikka probleeme. Väsinud peast ei kontrolli nad ennast enam, seega tegutsevad ja käituvad täiesti võimatult. Rapsivad, karjuvad, kaklevad, sest muidu tuleb uni. Sõna seejuures ei kuula. Endiselt ei maga nad ei lennukis, autos ega bussis. Ühesõnaga olid nad vahepeal päris võimatud, nii et Issi lubas jälle, et tema koos perega enam ei reisi.

Võrreldes suvise Turu reisiga on minu meelest edasiminek siiski märgatav.

Kas läheks veel tagasi?
Jah, tahaks mägedesse trekkima minna ja vallutada nii Majella kui ka Apenniinide kõõige kõrgem mägi Corno Grande (2912 meetrit). Vaatasin juba sügiseks lennupileteid ka. Kusjuures siis ei peaks tagasi läbi Riia tulema, Dusseldorfi kaudu jõuaks õhtul Tallinna.

Muide, see külma veega Vieste hotell pakkus võimalust suvel nende juures ööbida. 300 eurot nädal. Poleks paha diil. Kahjuks on suvel meil ka ilus 😀

Hooaja välise eelis oli see, et kõik on mõnusalt tühi. Nii rannad kui ka linnakeste kitsad tänavad. Ei julge ette kujutada, kuidas seal suveti olla võiks.

KULUD:
Lennupiletid: 442,73
ÖÖbimine: 297
Autorent (E õhtu -P hommik): 105,77 + 38,21 lumeketid
Bensiin: 78,22
Toit: 187,13
Loomaaed: 26
Riia-Tallinn buss:25.40
Kokku: 1200,46

Itaaliakeelsed lemmikood:

Seda esimest tahaks panna oma tulevasele videole tasutaks. Aga siis saab videot kasutada ainult oma tarbeks.

Pildialbum: SNAP