Perega Itaalias. 3. päev – mägedes.

Eellugu
1. päev – lend
2. päev – Pescara

Kolmas päev algab nii, et plaani pole. Isegi öömaja ei ole. Padukat ikka sajab. Täpselt sellise prognoosi tõttu ei hakanud mäkke onni broneerima. No et äkki üldse ei saagi. Sest mäes sajab tõenäoliselt lund.

Passisime siis lõunani korteris ja selle käigus otsustamegi mägedes mitte ööbida ja broneerin ühe pisikese korteri rannikul Termolis (83 km Pescarast). Hiljem osutub see imekauniks vanalinnas olevaks ja valitud öömajadest kõige stiilsemaks. Ja Termoli ei olnud sihtkohana kodus googeldades kuidagi silma jäänud, nii et sinna ei olnud algul üldse plaan minna. Juhused on ikka vinged asjad.

Enne kui sõitu läksime, päästsime auto parklast ja käisime rannas, et teha paar tormise mere videot. Mul tuleb kunagi reisivideo ka. Siis, kui suudan tunnise materjali nii 10-minutiseks pressida.


Aga googeldades oli silma jäänud hoopis Casoli, niisiis võtame suuna sinna. Pescarast umbes 40+ kilomeetrit sõitu. Serpentiinides ronimine aeganõudev  ja juba hiiliski ka lumi külapilti.

Casoli on linn samanimelises provintsis. 378 meetrit üle merepinna. 5900 elanikku. Kaks peamist huviobjekti on: Masciantonio kindlus ja Santa Maria Maggiore kirik.  Lähedal peaks veel asuma Bomba järv (umbes 20 km) ja Majella (2793 m) mägi (17 km).

Üks pilt Casolist. Ülejäänud pildid on all.

Linn ise aga oli täiesti tühi. Kolame siiski ringi. Vihma enam ei saja, aga ega nähtavust ka suurt ikka ei ole. Kindluse uks on loomulikult kinni. Toidukohta, et lõunad süüa või poodi ei leia. Lõpuks vist küla ainsa pitsakoha leiame. Sooja õues 1-2 kraadi.

Pitsa
Pitsa ei ole üldse see, mida meil pitsana müüakse. On palju paksema põhjaga ja palju lihtsama kattega asi.

Kui parajasti ei saja, vilksatavad vahepeal ka kõrgemad ja lumisemad mäetipud.

Edasi jätame välja nii mäe kui ka Bomba järve ja võtame suuna siis Termoli peale. No et kui jääb midagi huvitavat silma, siis vaatame, kui ei jää, sõidame niisama mööda rannaäärset teed. Seal tasuline kiirtee ka, aga selle esialgu välistaks.

Oliivipuud ja eemal ka Bomba järv.

Ja teele jäigi Roccascalegna silt. Olen ka seda varem vaatamisväärsusena märganud. Tähendab läheme läbi. Loss on muidugi kinni. Muidu väga huvitav küla kusagil mäe otsas. Sinna vaatasin ka ööbimist, aga jäi ära, sest oleks pidanud kaks eraldi tuba võtma. Aga muidu on pruune kindlustele ja kirikutele viivaid silte kõik kohad täis ehk siis pea iga künka otsas on midagi sellist ja selle ümber küla.

Roccascalegna.
Roccascalegna. Seal mäe küljel on nii küla kui ka kindlus ja kindluseni saab ilusti mööda treppi ronida.

Edasi Termoli poole. Välistasime tasulise kiirtee ja sõitsime mööda rannateed. Keskmine kiirus 50 km/h seega läheb hullult aega ning läheb enne ööbimiskohta jõudmist jälle pimedaks. Pimedas on nende kitsaste ühesuunaliste tänavatega linnakestes suhteliselt ebamugav liigelda.

Sõidamegi õigest teeotsast mööda, sest tundub imelik kuhugi kindluse taha keerata ja teeme kahekilomeetrise ringi. Tegelikult elame ikkagi seal kindluse taga, linnamüüril, mere ääres. Tuul on väga kõva. Ja onn on külm, sest seal pole ammu elatud. Aga jah, juhuslik leid alles hommikul ja nii vinge. Ja paneme kütte põhja, nii et tuba on ka varsti soe. A sooaj vett on ning telekast saab jällegi itaaliakeelseid muusikavideosid vaadata 😀

Pildialbum: SNAP

Casoli.
Tüüpiline vaade teel. See ei oel Casoli.

Roccascalegna
Roccascalegna.
Termoli vanalinna onn.
Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *