Perega Itaalias. 1. päev lend Tallinnast Pescarasse

Hakkame siis minema.

Äratus kell 8. Enne minekut jõuab veel ahju kütta ja putru keeta. Kodust välja 9.40.

Seiklused algasid juba Tallinnas. Lend Londonisse hilines 45 minutit. Algul istusime niisama, siis teatati, et tiiva on jääs. Tulid kutid, lasid tiivad mingi oranži vedelikuga üle. Tulemus – Stanstedis olime 40 minutit hiljem. Mul närvid läbi nagu miilitsa koeral.

Aknast paistab Muhumaa.

Lendude vahe 2 tundi. Väravas peaks olema varem, seega jooksime. Pagasit lennukisse loomulikult ei ostnud. Londonis on millegipärast passikontroll ka. Automaatkontrolli ei lastud, seisime sabas. Õnneks olid selle ajaga ka kotid kohale jõudnud. Kotid tulevad kohe passikontrolli taha, nii et tegelikult poleks kott lennukis midagi juure andnud.

Edasi turvakontroll. Saba ei olnud pikk, aga aega läks ikkagi ülikaua. Inglased on väga põhjalikud. Nimelt mina ja Noorem piiksusime väravas, seega skannerisse. Ja kuna Issi läks Nooremat saatma ja Vanem ei julgenud üksi seista ja tuli ka meie juurde, siis sattusid ka nemad skannerisse.

hüatsint

Tulemuseks pääses Noorem ainsana puhtalt, ülejäänuid kobati mõnuga. Ja lasti metallidetektoriga üle. Mul kõik teksapükste needid ka piiksusid. Ja lapsel piiksusid isegi jalalabad. Naersimegi juba, et ei tea, kust ta need raudjalad saanud on. Võõrkeelses keskkonnas hea plõksida. Isegi turvakontrollis. Aga tegelikult vist mingi põrandakonstruktsioon piiksus. Toodi pink, pandi jalad sinna peale. Saime tulema.

Edasi jälle jooksime, õnneks ma olen varem sealt lennujaamast Ryanairiga lennanud, seega suund oli selge. Issi natuke palju kartis seda piletil olevat värava sulgemise kellaaega. No ja sel kellajal olime alles kusagil rongi peal. Tegelikkuses ootas väravas kenasti korralik saba. Jõudis veel vettki kaasa osta. Siiski olime ühed viimased, kes lennukisse said ja lend väljus õigel ajal ka.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea. Sai naha soojaks ja ei mingit ootamist lendude vahel.

Pescarasse jõudsime päikeseloojangul. Kohe lennujaamast olime rentinud auto. Anti valge Skoda Octavia. Läks jälle hullult aega ehk paberite täitmine ja auto kriimude ülelugemine. Siis sukeldusime pimedasse Pescara õhtusse. Õigemini Montesilvano. Need külgepidi koos, aga ikkagi teine koht. Nii 10 kilomeetrit lennujaamast eemal. TomTom ei hakanud kohe tööle, nii et tulime telefoni järgi.

Korteris lubatud wifit ei ole. Muidu igati vinksvonks putka. Venelaste oma, ei pidanud itaalia keelt rääkima. Kaks tuba, mullivanniga vannituba, hiigelsuur rõdu korteri kahel seinal. Rõdud on neil kõigil vingelt suured.

Õhtul võtsime veel üle tee pitsast pitsad ja magama. Kuhugi toidu/veinipoodi ei hakanud läbimurret saavutama.

Muide, putka kostab jubedalt läbi. Naabrid räägivad, telekas mängib, autod sõidavad, rong kolistab eriti kõvasti, nii et algatuseks rahutu öö.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *