Kuidas õpetada lapsele kohustusi?

Saatsin täna üle pika aja oma Pere ja Kodu blogisse ühe artikli. Lihtsalt passin haige lapse kõrval ja midagi targamat teha ei saa. Samas nii palju jaksu ka ei ole, et siia ka midagi kirjutada, seega panen selle ka siia.


Olen siis nüüd kolmveerand õppe-aastat olnud koolilapse vanem. See aeg ei ole olnud nii hull, kui igal pool hirmutati. Teine vahetus, mis algab neljal erineval kellaajal, on küll paras peavalu ja ma ei tea, kuidas lapsed, kellel ei ole kodus vanaema või vanemat, sellega ise toime tulevad. Aga meil on see kodune ema võtta, nii sellest ei taha ma täna rääkida.

Mure on selles, et minu koolilaps ei taha üldse kooliasjadega tegelda. Mina teen muidugi meelevaldse järelduse, et olen lastele kohustuste õpetamisel teinud suure vea. Hetkel tundub, et see on väga oluline oskus ja mida varem see selgeks saab, seda parem. Ja teema võtan üles lootuses, et ehk kõik ei ole sündinud targa lapsevanemana ja ei ole varem selle teema peale mõelnudki.

Mis on kohustus?

Kõigepealt kohustus   on ülesanne, toiming, mille keegi peab sooritama kellegi korraldusel. Kõigil on õigused, aga iga õigus tähendab ka kohustust.

Kui nüüd järele mõelda, siis meie pere lastel vist ühtegi päriskohustust olnud ei olegi. Jah, oma asjad tuleb kokku korjata, õueriideid ei tohi mööda tuba laiali loopida ja õhtul ning hommikul tuleb hambaid pesta, aga nende punktide täitmist eiratakse igal võimalusel ning tõesti mitte midagi, mis neid mõtlema paneks, ei ole seetõttu juhtunud ka. Jutt, et kui sa omaasjad ise ära koristad, siis emmel jääb sinu jaoks rohkem aega, ei motiveeri kedagi. Emme on niikuinii kogu aeg käepärast ja liiga palju saadaval. Jah, ma guugeldasin seda teemat natuke.

Tagajärjed on osa elust

Kodus ma oskan rääkida, et kui emme süüa ei tee või poes ei käi, siis lihtsalt ei ole midagi süüa. Koolis võiks ka tegemata asjadele mingid tagajärjed olla. Sellest vaatenurgast vaadatuna ei ole hea, et esimeses klassis veel hindeid ei panda. Praegu on seis selline, et tee nii palju vigu, kui tahad või kirjuta nii koledasti, kui jaksad, ikka on hindeks Tubli! Ja mitte midagi ei juhtu, kui kodutöö jääb üldse tegemata, pinal koju või dressikott koju. Praegu Vanem iga päev päevikusse ei vaata, vahel on isegi tunniplaan nädala lõpuni kirjutamata.

Siinkohal olen selline poolkuri lapsevanem. E-koolis iga päev ei käi ja kohustuslikku raamatut ette ei loe, kuigi ega see mul tükki küljest ära ei võtaks. Lapsel peaks I klassis ikkagi tekkima harjumus ise päevikusse vaadata ja oma koolikott kokku pakkida. Ja eks siis ole näha, kui lugemiskontrollis küsimustele vastata ei oska.

Parem hilja kui mitte kunagi

Olles nüüd lugenud kilode viisi artikleid lapsele kohustuste õpetamisest, on esimene mõttetera, et rääkida-rääkida-rääkida. Aga kuidas seda teha lapsele, kes iga talle mitte meeldiva teema peale ütleb, et ta ei taha sind kuulata ja kukub röökima, asju loopima või midagi muud tegema, millega koos tõesti ei ole enam mõtet midagi rääkida?

Nende asjade alla, mis talle ei meeldi, käib koolitükkide tegemine, kohustusliku kirjanduse lugemine, oma maha loobitud jope õigesse kohta panemine, ükskõik, millise oma vedelema jäetud asja oma kohale tagasi panemine, hammaste pesemine, juuste kammimine, hommikul riidesse panek, et kooli minna, teleka ja telefoni kasutuse piiramine jne. Ühesõnaga kõik, mis natukenegi kohustust meenutab.

Ühesõnaga hetkel olen natuke hädas, aga aasta pärast, kui koolis juba hindeid ka pannakse, tõenäoliselt palju rohkem hädas ning kui algklassid läbi saavad, siis juba püsti hädas ja selle aja peale ei taha mõeldagi.

Peale rääkimise jäi silma veel lapse kaasamine majapidamistöödesse. Koduse emana olen seda omast arust ka teinud, kuigi teinekord on loomulikult lihtsam lapsed jalust ära saata ja asi ise kiiresti ära, kui pärast tagajärgi likvideerida. Vanemale meeldib siiani põrandaid pesta, kuigi ei tee seda kohustuslikus korras, vaid ikka siis, kui mina mopi välja võtan.

Ainuke asi, mida me ei ole teinud, kogu pere kohustuste tabel seina peale. Ma olen sellest vist isegi varem kirjutanud, mis vanuses lapsel peaks kui palju kohustusi kodus olema, aga teinud ei ole ma seda kunagi. Ma olen kogu aeg sellisesse manipuleerimisse halvasti suhtunu. Tuleb nüüd siis ikka ära teha ja hakata preemiakleepse jagama. Algatuseks siis üks kohustus ja kuu aja pärast kaks. Sügiseks peaks juba mingi harjumus olema tekkinud.

Eelnevast siis paar mõttetera mulle omale:
  • Rääg-räägi-räägi. Ka tagajärgedest, mis juhtub siis, kui laps ei tee seda või toda.
  • Kaasa. Mul tuleb siis vist lapsega ühel ajal mõnd raamatut lugema hakata või kah paberil mingit kirjalikku harjutust teha.
  • Kogu pere kohustused seina peale! Ja see võiks olla ka täiskasvanutele lõbus.

Head nõu saab veel lehelt: www.tarkvanem.ee

Ja kui keegi oskab soovitada, mida veel lugeda, võib selle lahkelt kommentaaridesse jätta.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.