Esimene veerand koolilapse vanemana

Meil ka esimese koolilapse esimene veerand läbi ja ma ei ole koolist veel kirjutanudki. Asi lihtsalt selles, et teema uus ja tekitab igasugu segaseid tundeid. Emotsioone ja seiku on palju, siin toon ära vaid mõned suvalised seigad.

Kõigepealt teine vahetus. Oleks ma elades teadnud, et see nii raske ja ebamugav on, oleks lapse kuhugi mujale kooli pannud. Oleks siis nii, et kool algaks iga päev ühel ajal, aga ei. Viiest koolipäevast algab kool kolmel erineval ajal. Isegi kahel järjestikusel päeval ei alg ühel ajal. Ise olen iga jumala hommik närvis, kas läks nüüd õigel ajal. Käin last tänavaotsani saatmas, sest ta tahab ja praegu pole enam ühtki teist last ka liikumas näha. Sügise poole ikka tuli neid koolist ja teised läksid, vahel õnnestus mõne klassikaaslasegagi kohtuda. Vanem käib ju piirkonnakoolis. Niisiis iga päev on tunne, et äkki vaatasin tunniplaani valesti või vaatasin kella valesti või oli kell üldse kogemata vale. Ja nii juba seitse nädalat.

Teiseks on mul halb tunne, et ma ei saanud varem aru, et mu lapsele ei sobi teine vahetus. Nad on mul mõlemad varased ärkajad ja Vanem magab siiani vahel lõunaund, kui õnnestub ta voodisse saada. Ta on suurema unevajadusega kui Noorem ja linnuunega. Nad elavad ühes toas ja kui üks krõbistama hakkab, on ka teine üleval. Igal juhul tegelikult on laps selleks ajaks juba väsinud, kui tal kool alles hakkab ja õhtuks juba väga väsinud ning ei oska sellest stressist ka kuidagi välja tulla, nii et õhtused hüsteeriahood on tavalised. Pole ise ka midagi sobivat leidnud, igal juhul õues jalutamine, multika vaatamine, raamatu lugemine ei aita. Pealegi on varem aidanud hüsteeriahooge kontrolli all hoida suht kindel päevakava. Iga päev erineval ajal algav kool aga ei ole midagi kindlat. Igal juhul praeguse kogemuse põhjal ma seda last esimeses klassis teise vahtusse ei paneks ja ma ei osanud seda ette näha.

Õppimisega on vist lihtne. Hindeid ei panda ja tundub, et need, kel lugemine selge, lasevad üsna niisama. Lastel on iga päev eesti keel ja matemaatika ja põhiliselt õpivad nad tähti ja numbreid kirjutama ning muidugi lugema. Kodus õppida ka peaaegu mitte midagi ei anta. Nüüd, koolivaheajal, tuleb aga läbi lugeda esimene kohustuslik raamat.

Klass tekitas algul natuke küsimusi, sest Vanem õhtul ikka rääkis, et see jäi tegemata, sest poisid jutustasid või too jäi tegemata, sest poisud suisa kaklesid, aga matkapäeval käisin klassi matkal saatmas ja õpetaja kiitis, et pole ammu nii toredat klassi näinud – ainult 10 minutit läheb asjade väljavõtmise peale ja siis püsti (jah, ka tänapäeval alustatakse tundi püsti tõusmisega) ja siis läheb veel 10 minutit, et vaikus majja saaks ning tervelt 20 minutit jääb tööaega. Peale seda ma enam oma pead korraga klassis ei vaeva. Kuna kodus midagi teha ei ole, siis nad tõesti peavad oma asjad millalgi ära teha jõudma.

Veel üks murepunkt on kehaline kasvatus. See, et koolil staadionit ei ole, tegi murelikuks juba varem. Seda, et nad ilusate ilmadega liikumiseks kohalikke metsi ja parke või kasvõi koolimaja õue ei kasuta, ei osanud arvata. Igal juhul on neil juba sügisel kehalise tunnid saalis ning koos on kaks klassikomplekti. Ühes klassis on 28 last. Nad ikka kätekõverdusi ja kõhulihaseid teevad, aga reaalset liikumist värskes õhus ei ole.

Imelik tundub järgmine lugu: Kaks nädalat tagasi unustas laps ma dressipluusi kehalise garderoobi. Käisin ise seal koos valvurionuga vaatamas ja ei midagi. Koolil on kolm leiukappi. Tõstsin oma käpakestega sealt kõik asjad välja, osa näevad välja sellised, et on sel aastaid seisnud, aga ei midagi. Siiani ei midagi. Kuhu see dressipluus siis kadus? Kui keegi klassikaaslastest kogemata kotti ajas, siis oleks ta selle ju tagasi toonud. Või kas vanemad ei küsi siis, kust see võõras asi tuli? Või ajas keegi töötajatest selle oma kotti? Igal juhul väga ok see lugu ei ole. Sügisepoole käis küll konkreetselt ka varas sealtsamast kehalise garderoobist telefone ja käekelli võtma, aga kas üks väike lilla fliis võiks teda ka huvitada? Ja kas ta saab ikka veel vabalt majas liikuda? Väidetavalt peaks nüüd uksi ja inimesi rohkem jälgitama.

Tuleb välja, et ainuke positiivne asi siia kirjatükki on kooli asukoht. On ikka väga vinge, et kool on väga lähedal – jala ainult 10 minuti tee kaugusel ning ühestki suurest teest ei pea üle minema. Hea turvaline ja väga palju aega hoiab kokku.

Mõnusat koolivaheaega kõigile!

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.