Fair Isle ehk Eesti soki- ja kindakirjad laia maailma laiali
Vahelduse mõttes võiks kirjutada ka kudumisest. Kududa mulle meeldib, eriti kuhugi kõrvalistmel sõites, linnaliinibussis või õhtul teleka ees. Hetkel pole midagi pooleli ja igal õhtul tunnen kohe füüsiliselt, et midagi on puudu. Kahjuks ühtegi ideed ei ole. Niisama kasti ei taha ka kududa ja oma kudumitega ei ole ma ei Eestis ega maailmas suurt edu saavutanud (kui mitte öelda, et üldse mitte).
Mulle meeldib kududa pitsi (näiteks beebitekid või randmesoojendajad.) Või siis hoopis mustrit. Umbes-täpselt poolteist aastat tagasi kudusin oma lapsele esimese mütsi. Kuna lõngajääke on kogunenud palju, valisin mustri ja hakkasin otsast kuduma, ikka nii, et kätte võetud lõngatups ikka otsa saaks.
Praegu läheb see müts juba harutamisele, sest näiteks see põhiline roosa on villane lõng ja ikkagi torgib. Niisiis olen oma lõngajääkidega alguses tagasi.
Samal sügisel tegin veel paar mütsi kingituseks. Seekord meriinost.
Ja siis veel ühe soojaga paar laste suuruses mütsi müügiks. Need on siiani Etsys saadaval.
No ja selleks ajaks olid jälle tekkinud uued meriinolõnga jäägid. Võtsin aga jälle lõngatupsu ja asusin vaba käega kuduma. Jäägid hävitatud ja tuju hea, panin Etsysse müüki ja see rändas Ameerikasse Mercer Islandile.
Aga kõige kindlam viis jääke juurde tekitada, on jääke hävitada. Ei läinudki palju aega mööda, kui tellija kirjutas uuesti ja soovis teist täpselt samasugust mütsi. Tütar oli eelmise omale võtnud, aga müts oli nii hea, et tahaks ikka ise ka kanda. Rääkisin siis ausalt ära, et ainueksemplar ja täpselt samasugust ei saa. Saime kokkuleppele.
Ega see kudumine Matkamessi organiseerimise kõrvalt eriti libedalt ei läinud. Algatuseks juba ei tooda Drops enam sellist kärtsroosat lõnga ning lilla valisin ka meeltesegaduses natuke tumedama. Sokikirjad leidsin täiesti üles, aga selgus, et ka seda olin enne juba natuke muutnud.
Ja ega ma seda pilti ka nii väga ei vaadanud. Kui selgus, et läks ikka natuke palju mööda, kudusin teise veel ja alles siis näitasin kliendile värinaga hinges ette. Lubatust oli möödas palju rohkem aega. Aga talle meeldisid mõlemad ja ka need on nüüd teisel pool ookeani.
Ja uued tekkinud jäägid olid jälle vaja hävitada. Ajasin aga jälle lõnga vardale. Puha täiskasvanute mütsi suuruses veel. Aga see kuhugi kaugemale enam ei jõudnudki. Oma laps, kellel eelmine müts ikka torkis, võttis selle omale. Nii neid jääke enam pole ja seega põlle ka hetkel ühtki kudumist pooleli.
Maailmas tuntakse seda mitme erinevat värvi lõngaga mustrite kudumist Fair Isle tehnikaks. Ma pole kindel, et just kõik on, aga oma mustriteks olen püüdnud valida midagi Eesti kinda- või sokikirjade hulgast.
Vaatasin, et ma oma kudumisi olen läbi aegade väga vähe väljanäitusele toonud, aga kui kedagi huvitab, siis mingi ajaloo leiab lehelt KUDUMINE.
Kena kevadet!
