Kuldse liblika suvi

Kas ma nägin kevadel esimesena kollast või kirjut liblikat, ma enam ei mäleta. Või kus ma teda võisin näha? Kevad möödus suure õmblemise tähe all (Imeloom) ja läks minust sel aastal täiesti mööda.

Imeloon tahaks sügisest ka kostüümirendiga välja tulla.

Aga selle aasta suvi on olnud kuldne. Selline lihtsalt kulgemine. Paar asja on toimunud, aga seda kuidagi voolavalt ja sujuvalt, et ei pannud tähelegi. Korra sai käidud lastega Saaremaal (Harilaiu matkarada ja Kiipsaare tuletorn), siis laulupeol ja siis perega Poolas.  Ülejäänud aja  oleme Hiiumaal paigal püsinud.

Kiipsaare tuletorn.

Kui ma kunagi kirjutasin, et ma olen väsinud ja püüdsin sellele põhjendust ostides omale borrelioosi külge  pookida, siis ma tegelikult olingi väsinud. Lihtsalt toimetangi liiga palju ja intensiivselt.

25. juuni aias. Samasugune värvikirev nagu minagi.
Rooside keskel on võimatu end halvasti tunda.
Kivihunnik aia taga

Sel suvel ma ei ole väsinud. Lihtsalt kõike ei saa ja ei peagi. Eks ühelt poole ole lapsed suuremaks kasvanud ja ei vaja enam nii palju karjatamist ning kass ja koer surid vanadusse ehk ka nende eest ei pea enam hoolitsema. Ka aiatöödes olen teinud endaga kompromissi ehk siis nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Kastan nii, et taimed püsivad elus, aga mingit saaki ega ilu siit ei ole tulnud ning  purki panen ka kindlaid asju kindla koguse, sest varasem on näidanud, et päris kõike me ära ei söö. Kindlasti kannab ka varasem tehtud töö vilja ehk pole enam vaja nii palju korda sättida ja ümber teha. Lisaks on mingid tööd kindlasti saanud ajaga paremini käppa ja saab kiiremini tehtud. Seega on jäänud aega isegi paar raamatut läbi lugeda.

Uus on suhtumine, et teen midagi nii kaua, kui viitsin ja siis teen midagi muud. Mitte ei pea kogu aeg midagi ära tegema. Tulemus on see, et lapsed nõuavad muffineid. Tõstan siis kausid lauale ja lähen metsa vaarikaid korjama, et midagigi oleks juba tehtud. Kui tagasi tulen ja viitsin, teen edasi. Vahepeal aga tulevad lapsed ja hakkavad tainast segama ja varsti ongi muffinid juba ahjus.

Või kurgisalat (Mida teha ülekasvanud kurkidega). Hakkan otsast kurke hakkima (2 kilo vaja hakkida) ja segan valmis kastme. No kui ei jõua täna kolme sibulat lisada, siis lisan homme. See ei ole maailamalõpp. Ometi on täiesti märkamatult kõik hakitud saanud. Mäletan veel hästi, kui tüütu on see varem olnud.

Kurkidest pilti ei jäänud näppu 😀

Lisaks olen ma sel aastal peaaegu kogu suve maganud õues. Küll telgis, küll laste mängumajas, kus nad enam mängimas ei käi. Pole küll kokku lugenud, aga sel aastal peaks olema juba üle 50 õues magatud öö kirjas. Ehk on ka selles asi? Sest majas on meil väga halb energia. Seda tunneb iga keharakuga. Mingeid imemeetmeid ma kasutada ei oska, aga tavaline koristamine-tuulutamine-ringitõstmine ei aita.

Aga nüüd, nii kaks nädalat enne uuesti linna kolimist, on ikka kurb küll. Või kas ongi enam kaks? Paari päeva  pärast tuleb linna minna, siis korraks siia, siis tuleb Saaremaalt jälle esimene vahetus koju tuua ja ongi kõik. Päevad on nüüd juba arvel ja koostamisel nimekiri mida kõike peaks enne sügist veel teha jõudma.

Ees on pikk ja pime talv, mis on võrreldes eelnenutega tõenäoliselt veel kõvasti rohkem tööd täis. Või mida see tüüne suvi ennustas?

PS. Piltidel täiesti suvalised suvised hetked.

Rand, kus me veedame igal ajal võimalikult palju aega.

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.