Perega Turu saarestikus: Päev 2
Neljapäev, 3. august
Karnäs-Pargas/Parainen – Nagu/Nauvo – Korpo/Korppoo
Eellugu, kuidas meie teele sattus Turu saarestik, saab lugeda SIIT.
Esimene päev Turu saarestikus: Helsinki – Karnäs
Selle reisi kõige ilusam päev, mil paistis päike ja oli soe ka. Kui kõht täis vaated nauditud ja pildid tehtud, otsustasime esimese ettejuhtuva lossi juurde sisse keerata, mis osutus küll Söderlångviki muuseumiks ja maksis raha, seega me teades laste kultuurihuvi, sisse ei läinud.
Aga vaated olid ilusad ja lubasime lastele, et me enam hooneid ei vaata (Seega ei ole mul ka pilti peaaegu mitte ühest kirikust, mis tee äärde jäid).
Edasi kimasime Pargas/Parainen, täpsemalt Lillmälö sadamasse, et sõita esimese praamiga Protsvik sadamasse Nagu/Nauvo saarel. Kohanimed on esimesena rootsikeelsed, sest sealkandis räägitakse põhiliselt rootsi keelt.
Enne jäi tee äärde Sattmark, kus keetsime lõunaks suppi. Söögikoha vetsu seinal on õuekraan, kus sai vett võtta ja pärast nõud ära pesta. Käisime ka ujumas. Randa oli kunstlikult liiva toodud, kõrval oli kohe pisike sadamake, vesi ei läinud järsku sügavaks, aga paadid podistasid kogu aeg mööda ja vesi oli väga õline.
Praam käis tihedalt, autosid palju ei olnud ja meis tekitas see esimene praamisõit parajalt elevust. Ilus kollane praam oli ka.
Sel ajal, kui mina sadamas kaarti uurisin ja pildistasin, sest siiani olime kohti valinud Euroopa teede atlase järgi ja kohale sõitnud TomTomi abil, ronisid teised kaardi taga oleva kalju otsa. Ronisin ka ja avanev vaade oli seda väärt.
Kaardi tõmbasin aga arvutisse, mis mul ka igaks elujuhtumiks kaasas oli ja sealt leidsime, et kohe-kohe tuleb ka matkarada. Parkla on suusahüppetorni juures, see paistab ikka teele. Mõeldud-tehtud. Valisime pikema ja sattusime Turu lõuna saarestiku kõrgeima mäe Kaasivuori/Kasberget (64 m) otsa.
Mitte et ma soome või rootsi keelt väga oskaks, sest inglise keeles infot põhimõtteliselt ühelgi tahvlil ei esinenud, aga ei lugenud me kaardilt välja ega isegi mitte parklas olevalt tahvlilt, et tegu on nii tähtsa mäega. Alles tipus oleval tahvlil oli kirjas, et on Turu saarestiku kõrgeim mägi, mida iganes see lõuna siis seal juures tähendab.
Ja tegelikult saab seda rada ka lühemaks teha ehk siis tegelikult tuleb sinna mäele ka tee lähemale. Kuna meil olid lapsed väsinud ja vingusid, läks Issi kiirel sammul autole järele ja tuli sellega meile vastu. Me siis kulgesime omas tempos mäest alla. Kõndida on sellises kohas muidugi väga mõnus.
Edasi jõudsime veel Korpo/Korppoo saarele ja hakkasime ööbimiskohta otsima. Sel päeval sai selgeks, et ega Soomes selliseid rannateid nagu meil, ei leidu. Kõigil lihtsalt oma rand ehk siis vahtisin küll Google mapi kaardilt, kas tee lõpus katuseid on, aga ka nende teede otsas, kus katuseid ei paistnud, oli tegelikult ikka maja. Ja kuhugi metsa põigates oleks tulnud jätta auto tööle minevale külamehele teele ette.
Ühesõnaga kulutasime umbes kaks tundi mööda külavaheteid sõites, mis lapsed ajas muidugi kurjaks, aga suured nägid kohalikku elu-olu. Samas sai selgeks, et uurida tasub sillaaluseid ja nii leidsime koha Vattkasti saarele viiva silla all, kus oli enne käinud praam. Sadamasse viis tee, aga keegi polnud veel omale onni ehitanud. Sellest kujunes selle reisi kõige vaiksem öömaja. Vattkasti saar on tupiktee ja sinna lihtsalt erilist liiklust ei olnud.
Öösel sadas aga üsna kõvasti vihma ja kivisel pinnasel oli minu külje alla sattunud just lohk, kuhu kogunes vesi. Sain üsna ruttu selgeks, et kui tahan kuiva magamiskotiga jääda, pean oma magamismatil püsima.
Matkavõimalused Turu saarestikus leiab SIIT.
