Kuidas me Turu saarestikku sattusime

Kõigepealt oli Issil kaks nädalat puhkust. Neile rohkem suvel lihtsalt ei lubata. Kuna täpselt keset puhkust oli Kõpu poolsaare külade päev meie külas, kus pidin loomulikult tegev olema, siis enne minna ei saanud. Jäi augusti esimene nädal.

turu saarestik

Kuna Issi meil ei ole eriline organiseerija ega otsustaja tüüp ja minul ei olnud varem üldse aega selle projektiga tegelda (Rõõmsate Laste Festival, Imeloom, seesama külade päev), siis kindlat plaani meil ei olnud. Mõte liikus küll Rootsi ja Astrid Lindgreni maa poole, sest see lastele meeldis.

Kui sai räägitud Soomest ja et seal on Muumid ning jõuluvana, siis see neid kahjuks üldse ei erutanud. Ühesõnaga oli teada aeg, millal minna ja mõte, et kuhugi võiks minna. Tuleb lisada, et see on nii meielik. See tähendab, et vanemate moodi. Lastele millegipärast selline spontaansus ja seiklused ei sobi üldse.

turu saarestik

Aga ühel hetkel jõudis ikkagi kätte hetk hakata pileteid ostma ja siis selgus, et laevapiletid Rootsi maksavad minimaalselt 500 eurot ja et neid kõige-kõige odavamaid neljaseid kajuteid enam igaks päevaks ei olegi. Isegi Paldiskist minnes oli hind sama. Lisaks tagasi tulles tuleks veeta päev laevas.

Edasi tuli mõte sõita läbi Soome Rootsi. Tekipilet Turu-Stockholmi liinil ei maksa muide suurt midagi, aga jällegi tuli veeta 10 tundi laevas, mis on lastega reisimiseks natuke liiga pikk aeg. Laev käib Turu ja Stockholmi vahet kaks korda päevas ja öine ehk siis kajutiga reis jäi oleks tulnud koos Helsinki piletite ja sõiduga jällegi samasse hinnaklassi, aga aega kuluks oluliselt rohkem.

Aga mõte vaadata saari erutas mind väga. Ma olen Rootsis käies alati neid kaljulahmakaid vaadanud ja unistanud hetkest neid vaadata natuke lähemalt.

Lisaks oli see saarestik jäänud mulle hinge kummitama kevadisel süstamatkal õhku visatud mõttest minna sinna süstadega. Kahjuks jäi see retk sel aastal veel ära.

Ja siis jõudis kohale teadmine, et ma saangi neid päriselt lähemalt vaadata. Ma saan päriselt oma jalaga sinna peale minna ja mitte lihtsalt kunagi tulevikus, vaid kohe.

Edasi panime paika plaani veeta Soomes 6 päeva. Saime sugulaste käest laevapiletite soodsama kupongi, ostsime piletid ja tulime Hiiumaalt Tallinna asju pakkima ning autot vahetama. Oma romuga ei riskinud sellist sõitu ette võtta.

Hiiumaalt äratulek jäi just sinna aega, mil Tiiu oli omale augu põhja sõitnud ja polnud üldse teada, kuidas saarelt ära saab. Ühtegi mõistlikul ajal eelmüügi piletit ei olnud alles. Aga kuna me pole liigsed muretsejad tüübid, siis otsustasime piisavalt vara lihtsalt sappa tulla. Samal päeval aga oli just parvlaev Hiiumaa jõudud Saaremaalt kohale ja müüki paisati uued piletid, millele sain õigel ajal jaole. Nad oli toredalt kiiresti reageerinud ja isegi süüa juba pakuti.

No ja ega seda eellugu rohkem polegi. Pakkisime kaasa kaks telki, hammok kiige, mida ma kordagi i kasutanud, neli magamiskotti ja magamismatti, priimuse ja potid-pannid, ostsin poest kaasa purgisuppi, makarone, juustu, natuke lihatooteid toidu sisse, natuke leiba-saia ja nii edasi, arvestusega, et süüa teeme ise kaks korda päevas, kolmanda sööme kusagil väljas ja ma ei lähe kuhugi karuurgu, nii et kui midagi puudu jääb, siis saab alati poest osta. Ja praamipileti ostsin alles lõunasele laevale, sest ikkagi puhkus ja meie lapsed ei tööta väsinud peast eriti hästi, aga seda saime edaspidi näha küll.

Sellest, mis Soomes saama hakkas, aga edaspidi.

Lühidalt tohutult guugeldamist ja info otsimist, aga ka leidmist ja omal nahal kogemist. Sellest kõigest saab veel päris pikalt kirjutada. Kui ainult aega on, sest eelmise suve Läti reisist sai ainult kaks päeva kirja. Ülejäänu jäigi jälle ainult mällu ja piltidele.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.