Männiku hiidrahn

Sõitsin parajasti rongiga Kohilasse (Kohilast Vilivereni) kui telefoni kirjutas üks hea tuttav ja küsis,  millal me lastega matkama läheme? See oli siis umbes täpselt märtsis. Sai kokku lepitud mõlemale sobiv kuupäev aprilli ning see, et läheme Männiku hiidrahnu vaatama.

Tegin selleks isegi FB ürituse, jagasin seda hoolega oma seinal, aga huvilisi oli kuidagi vähevõitu (kui mitte öelda, et ei olnudki). Hiljem selgus, et üritus oli kogemata saanud salajane ja minu FB seinal ei näinud seda keegi. Ja kõige lõpuks hakkas tol pühapäeval vihma sadama ja kuna me olime kahekesi, siis otsustasime mitte minna ning proovida nädala pärast uuesti.

Tegin kohe ruttu ka uue ürituse ja jälgisin, et see saaks ikka avalik. Huvi oli seekord suur ja 24. aprilli  hommikul oli Männiku busside lõpp-peatusesse kogunenud pea 20 inimest. Mu oma laps otsustas hommikul natuke palju jonnida ja ma olin sunnitud ta Issiga koju jätma. Hiljem läks tal tuju siiski paremaks ja nad tulid ka järele ning said meid isegi enne kivi kätte.

Ise käisin enne raja mitu korda läbi. Algul oli plaan alustada natuke kaugemalt Männiku järve poolt ja minna kõige otsemat teed kivi juurde (mis oleks siis umbes 1,65 km), aga kuna kõik huvilised 3- ja 4-aastased olid selleks päevaks kadunud, siis otsustasin teha hoopis ühe ringi.

Niisiis algatuseks Männiku järv. Edasi Pumbajärv, natuke asfaltteed, metsarada ja veeületust,  mis oli vähemalt minu jaoks väga meeleolukas. Mul olid kummikud jalas ja käimiskepid rehvidel-okstel turnijatele toeks ning pakkusin ka käehoidmise teenust, et kõik ikka üle saaks.

Kui üle nädala varem vaatamas käisin, oli vesi väga kõrge ja rehvid ka vee all, nüüd oli see juba kõvasti madalam. Laupäeval käisin ise sealt tossudega ja ilma keppideta kuiva jalaga üle, aga ei saa eeldada, et kõik nii osavad on. Hämmastav on see, et alati, kui ma sealkandis käin, vean metsa alt kaasa midagi sinna jäätut silla ehitamiseks ja alati, kui ma uuesti lähen, on osa silda jälle puudu. Ka seekord sai kohale veetud üks päris suur saepuruplaadi tahvel. Irena leidis, mina tassisin. Küll alles tagasi tulles. Sai jälle päris hea silla. Minnes vist keegi jalgu märjaks ei saanudki. Tagasiteel tegi väsimus või julgus mõnega oma töö, aga ilm oli soe ja kõik jäid vist siiski ellu. Muide, vihma hakkas ka sel päeval sadama, aga siis olime kõik juba ilusti metsast väljas.

Männiku hiidrahnu mõõtmed on 11,9×9,5×5,7 meetrit, ümbermõõt 34,4 (Entsüklopeedia annab 32 m). Igal juhul suur kivimürakas ja kui kõik 21 inimest käest kinni võtsid, siis me ringi peale ei saanudki. 11 mehesammu jagu jäi puudu.

Kivi juures oli piknik, julgemad lapsed ronisid turvamehe saatel üles-alla, kivi kõrval on ka geopeituse aare, mida käidi uurimas. Ja oligi aeg otse bussipeatusesse tagasi tulla. Pumbajärve taga oleva mäe otsast avaneb väga hea vaade nii Raku kui ka Männiku järvele. Kokku 4 kilomeetrit ja 2,5 tundi. Kõige noorem matkasell oli 1,5-aastane, aga tema tegi ringi läbi küll ema seljas. Ja osad olid minuga päris esimest korda. Mulle igal juhul vinge kogemus.

Kui keegi tahab nüüd samasugust ringi teha, võib minuga ühendust võtta. Tulen võimalusel giidiks või olen nõuga abiks.