Keila jõgi Kohilast Vilivereni

Kohila13Ma juba mõnda aega tunnen, et kohe-kohe ma enam ei jaksa. Seda juhtub tegelikult igal kevadel. Eks ma töötan ilma puhkepäevadeta ka ja ainult siis ei tööta, kui lastega tegelen, et siis Issi koju tulles jälle midagi edasi teha.

Nii otsustasin eile hommikul, et täna ma ei tööta! Mõttes mõlkunud perepühapäevast ei tulnud midagi välja ja nii tegin teoks mõnda aeg peas mõlkunud mõtte. Nimelt olen lugenud, et Keila jõe ääres Kohila ja Kiisa vahel võib kohata jäälindu. Milline loodushuviline ei tahaks kohata jäälindu?

Niisiis sõitsin jälle Kohilasse (juba kolmas kord sel aastal. Enne seda olin seal ainult korra elu jooksul käinud. Ei tea, mis värk mul selle Kohilaga küll on?) Alevis võtsin suuna põhja poole ja nägin veel uusi kohti. Tundub mõnus kohake olevat.

Kohila6 Kohila7Kohila4 Kohila5 Kohila8

Selles suunas sai väga mõnusalt jõe ääres liikuda. Jäälindu küll ei näinud. Tegelikult ma ei tea tast suurt midagi. Ma ei tea, kas praegu on üldse jäälinnu pildistamise aeg. Ma ei tea, mis häält ta teeb ja suure tõenäosusega kõik mõistlikud linnud-loomad magavad päise päeva ajal.

Liikumiseks ei olnud ka parim aeg – lumi krudises, lehed ja kulu krõbisevad. Õnneks oli aega istuda ja vaadata. Päike paistab juba väga soojalt.

Ainuke, keda nägin, olid pardid. Nemad on vist Kohilast ära läinud. Kogu oma retke vältel nägin neid palju. Nad olid igal pool ja isegi nemad suhtusid minusse umbusklikult. Ka kobraste elutegevuse jälgi on palju-palju ning vähemalt ühe koopasuu leidsin ka.

Kohila12 Kohila

Siis aga tulid majad jõekaldale ja täpselt Vilivere sildi juures oli lõpp. Otsustasin rongi peale tulla. Aga see polegi nii lihtne, enne tuli veel mitu kilomeetrit mööda porist kruusateed sammuda. Ja siis tuli jõgi ka veel uuesti vastu. Viliveres on sealt üle väga ilus sild ehitatud ja jõekaldale pääseb ka veel mõnest kohast. Üldiselt aga on inimesed oma aiad täpselt veepiirini ehitanud ja võib arvata, et suurvee ajal on neil jõgi juba õueski. huvitav, kas jõekaldal liikuda saamise osas on mingeid seadusi? Aga ilus on seal elada kindlasti.

Kanuuomanikuna viskasin ka pilgu vette ja väga sinnakanti kanuutama ei kipu. Jube palju suuri kive ja igasugu betoonjurakaid hakkas silma. Ja jõgi ise pole üldse nii sügav, kui ma arvasin.

Ka rongiga oli huvitav lugu. Kõigepealt Liivalt minnes haris mind klienditeenindaja, et “rohelist kaarti” pole vaja näidata, sest juba 15. veebruarist ei ole Liiva Tallinn. Kui ütlesin, et olen selle aja jooksul rongiga sõitnud (Kohilas parte vaatamas) ja kaart võeti lahkelt vastu, siis öeldi, et ju siis polnud pädev teenindaja. Õnneks oli hind pea sama, kuigi piletihind tõusis 1. märtsist. Lõpuks mulle tundus, et Elronil on vist vähe pädevaid klienditeenindajaid, sest tagasi tulles oli pilet 50 senti kallim, kuigi tulin peale peatus linnale lähemalt, nii et uut tsooni ei saanud kuidagi alanud olla. Rong oli  küll puupüsti täis, aga sellest ei tohiks ometi kallim hind tulla. tõenäoliselt sain lihtsalt haledalt petta, sest kodulehelt praegu järele vaadates oli hommikune hind õige.

Õhtul aga tegin jälle tööd ja perele süüa. Täiesti vaba päeva ei tule ette vist veel nii pea.

Kohila15 Kohila14 Kohila11 Kohila10 Kohila9 Kohila1

Kohila3

Kohila2

Siin viimastel piltidel on maailma parim keelumärk, mida kohtasin Viliveres. Märgile on kleebitud päris ehtne tellis. Punane seen on aga punane karikseen ja see pistabki nina välja kohe, kui esimesed lumevabad laigud tekivad.

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.