Keava raba

Eestlane on rabarahvas, nii ka mina. Keava raba oli ammu hingel. Naaber, Loosalu, sai ka alles sügisel üle vaadatud. 202. esimene päev oli hea päev taas sinnakanti sõitmiseks.

Algatuseks täpp telefonikaardil hämas ja sõitsime hooga Tarsi talu saunani välja. Peremees oli õues. Vabandasime viisakalt ja pöörasime ümber. Tegelikult on parklakoht ikka enne talu, aga aeda ega väravat ees ei ole.

Parklas pressis ligi suur pruun talukoer, nuusutas üle ja pani lõua sügamiseks käele. Ikka sügan, kui küsitakse. Pärast tuli meiega rabassegi kaasa ka. Tundus noor loom olevat.

keava raba

Raba plussiks see, et parkla on üsna lähedal, pole vaja kilomeetreid kusagil võssis ragistada. Miinuseks see, et laudtee on väga lühike, taas plussiks see, et reedel oli maapind jääs, aga lund veel polnud. Mul olid kummikud küll kotis, aga matkasaapaga sai ilusti igal pool ringi klõbistada. Reedel sai seal rabas ka kuulata täielikku vaikust. Tasus tulla.

Ja kõige suurem pluss oli see, et laugas oli jääs, täiesti uisujääs. Suurima laukasüsteemi pindala on 3 hektarit ja uisuring edasi-tagasi tuli 2,5 kilomeetrit. Mina olen tohutult halb uisutaja, aga mõni teine oli sellest vaimustuses. Ütlen ka ära, et jah, igasugune jääl käimine on ohtlik. Mina sõidan suisa jäänaasklid käes ja kardan rohkem nende omale kõhtu kukkumist kui läbi jää vajumist. Ühe sõnaga kui sa ei tea, kas on ohutu, ära jääle mine.

Imelik on see, et kuigi meie noored õues olemist vihkavad, siis uisutamine meeldib neile väga. Nii läksime pühapäeval uuesti. Nooremal oli küll oma tegemised, aga Vanem tuli kaasa. Öösel oli sadanud lund ja me ei osanud arvata, kas saab jääle või ei saa.

Lumikiht Raplamaal oli õnneks õhem, aga rahvast kõvasti rohkem, kui reedel (siis käis meiega samal ajal veel kõigest kolm seltskonda). Uisutada veel sai, aga osa jääle sadanud lund oli juba lumesupiks sulanud ja kui see nüüd uuesti ära külmus, siis midagi siledat seal enam ei ole. Aga tore oli ja väga ilus oli. Päikeseloojang värvis maastiku täiesti imetabaselt roosaks, siis oli juba taas vaikne ka. Päeval rikkus vaikust seekord ka kusagilt kostev mootorite hääl (mingi krossirada või ringrada).

Talukoer oli kah jälle rabas, aga leidnud seekord uue armastuse. Minul lasi ennast korra lõua alt sügada ja jooksis teistega edasi.

Lähedal veel: Loosalu raba, Paluküla mäed, Keava mäed, Keava linnamägi. Otsi üles.

Väga hea kaardi leiab Kauri blogist. 

keava raba

keava raba

keava raba keava raba keava raba

keava raba

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.