XVII TAOK Rogain Sõõrul

Täitsa ausalt ma pole aasta või isegi rohkem nii kehvas seisus olnud, kui täna hommikul. Vot nii juhtub, kui täiesti treenimata koduperenaine ronib 7 tunniks ja 40 minutiks metsa ja jõuab selle ajaga roomata läbi 37 kilomeetrit võsa, mudamülkaid ja künkaid.

Niisiis oli eile XVII TAOK Rogain Jõgevamaal Pala kandis ehk Sõõrul. Rogain on võistkondlik kindla aja peale valikorienteerumine, metsas on punktid, punktidel on erinev väärtus, raja koostab omale iga tiim ise ja võidab see, kes saab lõpuks kõige rohkem punkte. Nii et siis loevad jõud ja strateegia.

Mina päris vanasti sellistes kohtades ei käinud, sest „ma ju ei jaksa 8 tundi jutti liikuda“, aga viimased 10 aastat kindlasti (vaatasin järele, esimene oli 2005). Ja siis ma olin kindlasti oluliselt kergem ja paremas vormis, kui praegu. Praegu on see rohkem juba nagu elustiil, igal aastal oktoobri teisel nädalavahetusel tuleb minna.

Niisiis laupäeva hommikul 5.40 äratus, kerge võileib, sest minu elukogemus ütleb, et ei püsi see puder midagi kauem kõhus, kui korralik käntsakas sinki ja jahu. Tallinnast võistluskeskusesse umbes 2,5 tundi sõitu. Algul kottpime ja juba sadas ka mingit veeollust. Tuult veel ei olnud, temperatuur 4-5 kraadi, mis jäigi kogu päevaks.

Tund enne starti saab kätte materjalid ja siis saab hakata rada planeerima. Meie päris tund enne kohale ei jõudnud, aga see oli ka hea – ma pole elades nii stardi, söögikoha ja vetsude lähedal saanud autoga olla. Planeerimiseks olin kodus valmis mõõtnud 40 kilomeetri jagu niiti ja võtnud kaasa nööpnõelad. Maha sai märgitud 35 km, sest metsas läheb alati kõvasti rohkem, kui linnulennult paistab. Ideaalis oleks selle eest saanud 70 punkti, natuke parema planeerimise ja natuke vähemate vigadega oleks ehk mõned punktid rohkem ka saanud. Ise ma kompassi kaasa ei võtnud, sest plaan oli pimesi usaldada oma Veteranide MMil käinud abikaasat ja ise lihtsalt püüda sabas püsida. Aga kompass on metsas hädavajalik, nii ei saanud ma ka teda kontrollida ja sobival hetkel kisa tõsta. Kui jõudu üleliia ei ole, ei saa omale ka üleliigseid samme lubada.

Algus läks ilusti. Ega minusugused kehvas vormis koruperenaised suurt midagi valida ei saa, tuleb teha ümber võistluskeskuse lihtsalt üks sobiv ring ehk siis käia nii vasakul kui ka paremal. Alustasime kaardi kirdeservast. Esimene ämber tuli minnes 50st 49sse. Sellisel kaardil on valge mets ja oranž lage ala, aga kas see mets ka kuidagi läbitav on, sealt välja ei tule. Otsemineku plaani halvas see, et enne Haavakivi jõge oli kobras (või koprad, kes neid lugeda jõudis) jõe üles paisutanud ja vaarikavõsaaluse vett täis lasknud. Lisaks mingid augud, mingid oksad, mingid kännud, vana raielank noh. Ei saanud seal edasi ega tagasi. Kui olime sealt lõpuks välja asfaldile jõudnud, keeldusin mina uuesti üle tee võssa minemast, seega läksime mööda teed ringi. Kahe punkti vahel kulus aega 41 minutit. Valus.

Järgmine ämber 40st 51te. Ma ei teagi, mis juhe seal rajaleidjal kinni kiilus. Tükk aega trampisime edasi-tagasi leidmata õiget teeotsa. Aega kulus jällegi 41 minutit. Jälle valus. Selleks ajaks hakkas ka vihma sadama ja tuli välja minu ülisuur ämber. Nimelt olin kogemata vale kaardi kaasa haaranud, selle paberist kaardi, mis oli raja mahamärkimiseks määratud. Märjas haihtus see ikka väga ruttu ja nii polnud mul enam kaarti ka. Päris kaart on veekindel.

Edasi olid rajad ees ja läks jälle suhteliselt libedalt, ainult minu jalad olid juba väga kanged. Kui harva käid, ei ole ka meeles Ibuprofeni kaasa haarata.

51- 46 porirallist on ka kõik juba kirjutanud. Igal juhul juba 40. punkti ümbruses tuli vastu poriseid ja mitte väga rõõmsate nägudega inimesi ja seal sai asi selgeks. Ühesõnaga oli seal parajasti metsategu pooleli ning traktorijäljed savi-pori-libedad. Hea valik oli poole pealt kraavikaldale pöörata. Edasi olid jällegi igale poole korralikud rajad sisse tallatud, nii et sai isegi metsas jooksusammu üles võtta.

Minu jaoks viskas seekordne üritus üle seitsmendal tunnil, kui tulime 44st 36te. Kui kaardile on märgitud sinine ehk mülgas, siis seal mülgas ka on. Kui võistluse viimaseks tunniks sealt keegi enne läbi läinud ei ole ehk rada ees ei ole, siis ei ole sealt läbiminek millegipärast olnud ka hea mõte, aga meie ronisime. Ja kuna minu mott oli täiesti otsas, siis me sealt punktist enam kuhugi edasi ei läinud, vaid tulime viimasel tunnil mööda elektriliini alust lihtsalt otse lõppu ära. Kuna aga oli, ei pidanu vähemalt enam jooksma ja muda ka ei olnud.  Tulemuseks 66 punkti ja sellest metsa jäänud 4st oli tol hetkel küll täitsa savi.

Minu külm ei olnud, sest riideid sai igaks juhuks päris palju kotti topitud. Ainult kilepükstest tundsin küll vahepeal puudust, sest 7 tundi märgade pükstega tuule käes ja 4-5 kraadiga ei ole väga lahe. Üldiselt olid kõik asjad lõpuks läbimärjad. Abikaasal oli külm, sest tema jaoks oli minu tempo liiga aeglane. Et sooja saada, jooksime isegi veel sel kurval seitsmendal tunnil. Ma muide olen sel aastal umbes 10 kilomeetrit üldse kokku jooksnud.

Täna olen ootuspäraselt väga kange ja liigun nagu karu. Isegi köhida on valus, sest ka mingid selja ja rinna lihased on valusad. Lisaks muule läksin ju mets nohuga. Neljapäeva hommikul oli tunne, et tuleb. Võtsin küll üht ja teist ja jõin teist ja kolmandat, aga ei midagi, ikka tuli. Käisin teisipäeval linnas Tallinna Ettevõtluspäeval. Seal palju rahvast koos, ju siis õnnestus midagi, mida siinkandis ei ole, hankida. Lisaks on ka vasak silm valus, vist seepärast, et sinna lendas mingi puru, mille saime küll õnneks kätte, aga enne seda oli väga valus. Tõenäoliselt jõudis hõõruda. Ühesõnaga olen nüüd paar päeva täielik sant.

Ja lisaks tahan ära mainida veel seda, et matkad ja võistlused on kohad, kuhu oma abikaasaga väga ei tasu minna. Meil läks ikka kaks korda ütlemiseks ja motivatsiooni või kiituse asemel saad konkreetselt teada, kui kehvas vormis sa oled. Aga kotik olen ma küll, mul vaim tahab seada suuri eesmärke nagu vanasti, aga keha ei tule hetkel järele. Eks näis, kas edaspidi uus tiim või rohkem trenni.

Ise ma pean ennast väga tubliks, ma käisin nii palju, ma jooksin nii palju, ma vedasin ennast ühel kohutava ilmaga laupäeval üldse metsa. Palju vanu võistluskaaslasi on millegipärast loobunud. Ja tulemused näitavad, et võrreldes teiste koduperenaistega läks ka täitsa hästi. Ja võrreldes eelmise aastaga läks vist ka paremini 😀

Tehnilised andmed:

Endomondo andmetel läbitud 37 kilomeetrit
Punktid: 66 (19 erinevat)
Üld 113(301), MN 52, alles kahe aasta pärast saab järgmisesse, väiksema konkurentsiga, klassi
Keskmine kiirus: 4,8 km/h

Kaunist pühapäeva!

Edit: Seoses suure huviga minu postituse vastu, panen siia meie rajavaliku ka.