Perega Itaalias. 5. päev – Gargano poolsaar
Eellugu
1. päev – lend
2. päev – Pescara
3. päev – Mägedes
4. päev – Termoli-Vieste
Hommik ongi täpselt nii halb, kui lubati. Lisaks ei ole ikka sooja vett ja gaasi ka enam ei ole. See-eest teeb peremees kohvi ja pakub ka croissante ja lastele mahla. Ikka kedagi teist ei ole.
Võtame suuna mööda rannikut edasi. Tee ääres oliiviistandused, all tormine meri. Mitte midagi pole muutunud. Plaan on minna Manfredoniani välja, seal süüa lõunat ja edasi mäkke. Manfredonias aga ehmatame ära – veel tihedam ja veel kiirema liiklusega. Seega ei hakka söögikohta otsima, vaid ostame poest tortillasid, sulajuustu ja grillkana ning juurikapoest toon ka ühe rooma salati ära. Sööme lihtsalt tuulisel mäenõlval parklas.
Monte Sant´Angelo
Mäest alla tulevaad autod on lumised. Sõidame üles ja uus linn on Monte Sant´ Angelo. Pilve sees, midagi ei näe, aga tundub tore linnake.
Monte Sant´ Angelo on merevaatega linn mäe otsas, kõrgus 796 m ja elanike üle 12 000 (see on nagu meie Võru). Huvipunktid: Monte Sant Angelo pühakoda , sinna sai sisse ka, aga pildistada ei tohtinud. Huvitav on see, et kiriku põhiruum on uuristatud kalju sisse ehk ongi kivist laega, ilma igasugu maalingute ja lühtriteta. Lisaks nagu ikka kindlus, klooster ja mingi valitseja haud.
Oleks saanud veel edasi samasugusesse linna minna, aga eks seal ka sama ilm. Lapsed olid veel kummikutega, aga suured tossudega. Nii et võtame suuna läbi Foresta Umbra tagasi Vieste peale. Peaks olema mingi 50 kilomeetrit.
Foresta umbra on üks paremini säilinud metsi Itaalias. Jah, neil on metsa vähe. Aga see on muidugi üks suur mets ka, umbes 10 000 hektarit. Kõrgemal (800 m) on põhiliselt pöögimets, mis on muide väga haruldane, sest pöök kasvab tavaliselt madalamal. Seega on see näide Gargano poolsaare heast kliimast.
Keskel on põhiliselt tammikud ja allpool segu paljudest huvitavatest puudest, nende hulgas Itaalia tall ja Itaalia vaher. Metsast leiab 85 erinevat liiki orhideesid, mis õitsevad aprillis-mais.
Parki läbib 15 erineva pikkuse ja raskusega matkarada. On ka palju piknikukohti. Vot selline mets.
Meie aga sattusime sinna natuke valel ajal. Tee läheb halvemaks ja siis veel halvemaks. Lõpuks enam edasi ei saagi. Levi on ainult kohati. Google kaart näitab, et see on ainsam tee ehk kuhugi maha pöörata ka ei ole. Päris kõhe on. Ei tea ka, mis ees ootab või kas kütust üldse lõpuni järkub. Kõrgust on umbes 800 meetrit. Õnneks rentisime ka igaks juhuks lumeketid. Lähevad siis käiku.
Aga mets on muidugi muinasjutuline. Puud kõrged ja kõik lumised. Teen pilti ja videot ka, aga hiljem kahetsen, et panoraami ei teinud. Pilt ei anna ikka pooltki seda tunnet edasi. Meil muide puud nii kõrged ei ole.
Edasi aga tee enam palju ei tõusegi. Varsti on juba tee lahti ja siis kaob lumi üldse ära. Lumepiir on kusagil 500 meetri peal. Olemegi pääsenud. Tegelikult oli keegi seal siiski kõik murdunud puud juba lahti lõiganud. Neid seal ikka jagus. Loodan, et video annab natuke pilti edasi.
Viestes käime poes ja tagasi oma külma onni igaõhtust pastat keetma. Tuul näitab vaibumise märke. Oli emotsiooniderohke päev.
Pildialbum: SNAP;
