Lastega looduses – jalgrattaga Pakri poolsaarel

Ühel laupäeval mai keskel käisime jälle lastega looduses, kasutasime ära üht esimest sooja ilma ja sõitsime rongiga Paldiskisse. Kuna mõte tuli alles hommikul, siis jõudsime umbes kaheteistkümnese rongi peale.

Rongis on pidevalt rattakohtadega kitsas, nii oli ka juba sel varakevadisel laupäeval. Kuna Paldiski on lõpp-peatus, siis sinna veel saab, aga pärast Rahumäel maha tulek on pidevalt pehmelt öeldes ebameeldiv. Nii et kes suvisel tippajal liikuda plaanib, siis tasub sellega arvestada. Samas on hea meel, et paljud inimesed just nii ringi liiguvad.

Algus

Valituks sai Pakri poolsaar, sest kaks nädalavahetust varem olid teised seal karulauku märganud ja mina poel seda oma elus veel kunagi varem söönud. Tõin ja proovisin. Väga mõnus ja kindlasti vitamiinirikas salat varakevadel. Pestot teha ei jõudnud. Nüüd vist karulauk juba läbi ja tuleb selleks katseks uut aastat oodata.

Niisiis Paldiski keskväljakult võtsime suuna otse põhja ehk siis vali selline teehatu, et Konsum jääks paremat kätt ja sealt sõida veetornini. Veetorni juurest läheb täiesti suur ja tõenäoliselt mitte märgatav tee vasakule. See tee viib otse Pakri tuuleparki. Ja tuulepargist viib läbi kruusatee, on küll kõver, aga mitte kuhugi maha pole vaja keerata.

Et oleks huvitavam, tegime me veel ühele metsateele kõrvalpõike ja leidsime mõned mõnusad sarapuuvõssa peitunud kivid, kuhu saab otsa ronida. Rada ette ei planeerinud, vaatasime jooksvalt, kus on huvitav ja kuhu veel jõuab, et mitte päris viimase rongiga ei peaks Paldiskist tagasi tulema. Tee leidmisel oli abiks telefonis olev Google kaart.

Kui kruusateelt ära ja metsast välja saime, siis tegime ka poolsaare klassika ehk ronisime üles Pakri tuletorn ja alla mööda raudtreppi mere äärde. Koos jäätise – ja saiakesepausidega kulus kokku pea 5 tundi ja ratta odomeeter näitas umbes 19 kilomeetrit.

Nüüd, pea kolm nädalat hiljem, panin lõpuks video kokku. Operaatori rollis ei olnud seekord mina, aga monteerisin küll ja esimest korda elus kasutasin tuttuut arvutit ja  montaažiprogrammi Adobe Premier Pro, mis seal õnneks jookseb. Hea, et Adobe tooted on kõik ühesuguse ülesehituse ja loogikaga. Ise olen oma esimese tööga igal juhul väga rahul. Kuhu siit kõik veel edasi minna saab!

Ka pildid ei ole kõik minu omad, seega õnnestus ka ise mõnele pildile jääda. Tavaliselt kaameramehel endast pilte ei ole 😀

Vahvaid matku kõigile!

Eelmise suvise rattaretke leiab SIIT

Sellekevadise jalutuskäigu aga SIIT

Muud matkaideed lehel MATKAD

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *