Koolivaheajal Keila-Joal ja Pakri poolsaarel

Oli nüüd ju esimest aastat ka meie koolis kevadine koolivaheaeg. Mina ei tea, kuidas mina olen suutnud oma lapsi nii kasvatada, et vabatahtlikult nad õue ei lähe, vaid istuks ööpäev läbi ekraani ees. Ja kui seda kuidagi piirata (jah, tuleb tahvlil füüsiliselt otsas istuda ja kodune wifi välja lülitada), siis tuleb kisa.

Lihavõttepühad olime Hiiumaal, aga Matkaliidu volikogu oli sel korral esmaspäeval, nii et pidin tulema linna varem, kui oleks tahtnud. Peale seda, kui lapsed olid 24 tundi ekraani passinud, tuli midagi välja mõelda.

Meremõisa

 

Telkima mineku mõte erutas piisavalt ja kuigi minu taluvuspiir oli kuni 100 km Tallinnast, valisin ikka Tallinnale kõige lähema ehk Meremõisa telkimisala. See on siis hiigelsuur liivaranna ja männimetsaga telkimisala Keila-Joa ja Laulasmaa vahel. Ma ei ole seal varem ööbinud.

 

Kuigi oli teisipäev, oli rahvast kogunenud tublisti. Nagu ikka veene perekonnad oma grillide ja muusikaga, mingid koolivaheaga veetvad koolinoored, kalamehed, koerajalutajad ja fotohuvilised, sest selgus, et vahepeal on Sahhaara liiv Eestisse jõudnud ja oodata on ilusat punast päikeseloojangud.

Noorem joonistab päikeseloojangu päevikusse.

Aga viimase katusega lõkkekoha me saime (mujal sel ajal tuld teha ei tohtinud), puud olid omal kaasas, nendega talveperioodil RMK lõkkekohti ei varusta. Ma ei tea, millal talv otsa saab, aga aprillis puid veel tõesti ei olnud. Lapsed pugesid telki, mina testisin kiiges lebades oma tuttuut tarpi. Peale seda küsiti, kas ööd liiga külmad veel ei ole? Ei ole, meil on kõigil soojad magamiskotid. Mul oli isegi palav. Ainult kiiges peab asend väga õige olema ja esimesed pool ööd ma seda ei leidnud. Esimene lindki lõi juba hääle lahti ja ma arvasin, et magamisega on tänaseks ühel pool, kui siis leidsin selle õige asendi ja järgmise poole ööst magasin nagu karu talvel. Ärkasin selle peale, et lapsed keksisid igavusest ümber kiige. Neil juba magamiskotidki pakitud. Ütlesin siis, et tehku pudru jaoks tuli üles.  Noorem teatas, et tema oskab tuld teha küll ja 10 minutit hiljem olidki puud autost toodud ja  lõke üleval. Muide, pudru sai seal maailma parim. Kuigi meil pooled putru ei söö, jäi seekord sellest isegi puudu.

RMK Meremõisa telkimisala

Hommik oli imeline ja juba selline keskmisest soojem. Õhtused pidulised olid vahepeal koju läinud, kusagilt ilmus välja üks kah ööbinud vanapaar ja läks ujuma, sellisel päeval lihtsalt ei saa kohe koju tagasi minna.

Algatuseks käisime siis Keila-Joa pargis. Millalgi sattusin sinna väga tihedalt, aga viimasel ajal pole ma seal käinud. Igal juhul kõik on hoopis teistmoodi – uuem, uhkem, korrastatum.

Keila-Joa

Ja saingi Googlest teada, et 2013. aastal rekonstrueeriti pargi trepid ja rippsillad. Sellega seoses eemaldati ka sildade külge kinnitatud pulmalukud, mis soodustasid rippsildade kettide roostetamist. Lukkudele sai järele minna. 2015. aastal valmis Mati Karmini südamete skulptuur, mille külge nüüd ja edaspidi pulmalukke kinnitada saab. Lukud, millele järele ei mindud, on nüüd ka osa skulptuurist ehk seal südamete sees.

Hetkel uuendatakse ka pargi teisi treppe ja parki ennast. Võetakse maha vanad ja haiged püüd ning võsa, kuhugi tekitatakse paviljonid, nii et sellest pargist saab edaspidi veel imelisem ajaveetmise koht.

Pargis on kaks matkarada, neist üks – punaste mummudega tähistatu – on RMK rajatud 2,5 kilomeetri pikkune loodusõpperada ning selle infotahvlid tutvustavad pargi ajalugu, taimestikku ja loomastikku. Valge-sini-valgega on tähistatud rahvusvahelise rannikuraja E-9 Pakri–Tallinna matkarada, mis kulgeb läbi pargi.

Pärast käisime veel Treppojal ja Pakri poolsaarel. Parkisime auto Pakri tuletorni juurde ja jalutasime trepini ning tagasi.  Majaks oli aprillis veel kinni, aga eks me seal juba piisavalt käinud ka. Juhuslik vastutulija hoiatas rästikute eest, sest oli just kahte näinud, aga me ei kohanud ühtegi.

Kuna järgisel päeval ootasid ees juba uued seiklused Vilniuses, siis rohkem seekord ei kolanud.

Kui otsid ideid, kuhu lastega minna, siis vaata ka Matkad. 

Treppoja oma vanas ilus.
Pakri tuletorn.

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.