Igale lapsele oma peenar

Kui tegime lastele mängumaja, piirasime ka mingil hetkel maja juurde jäävat hiigelsuurt pukspuud. Ja sinna alla tekkis lastele peenar, sest põõsa all ei kasvanud õnneks rohtu. Ega see põõsas praegugi enam väga väike ei ole ja seega jääb peenar ka muudkui pisemaks.

Sel kevadel kurtis keegi lastest, et tahaks suuremat peenart. Mis mul selle vastu olla saab.

Millalgi varem olid Issi ja lapsed leidnud Ojaküla oja äärest jämeda murdunud saare, mis pidi muuhulgas seest tühi olema. Mina seda näinud ei olnud, sest mina teen maal olles alati ainult tööd. Meelelahutus on teiste teema. Kusjuures sealt tuleb mööda otsetee minu kukeseente ja mustikate juurde aga näe, ei ole ikka märganud.

Mõte aga hakkas tööle. No et äkki saaks sealt puu küljest kettaid saagida ja koju tassida. Läksime siis laupäeva hommikul seda puud üle vaatama. Selgus, et saab küll kettaid lõigata. Lõikasime kohe kaks, et mõlemale jaguks. Aga nende metsast koju tassimine oli muidugi tükk tööd. Käruga vedasime küll, aga maa mättaid täis ja sigade tõngutud. Siiski ära tegime! Aga päris tervena kumbki muidugi maasse ei jõudnud.

Edasi tuli murukamar lahti kaevata ja ketas osaliselt maasse peita. Et alt rohujuured sisse ei tuleks ja et muld puud laiali ei pressiks. Siis tuli veel aia tagant lepikust mitu kärutäit mulda tuua.

Kõige lõpuks eraldasin lastele natuke lilletaimi, mille nad siis vastavalt oma soovile maha panid ja ära ka kastsid. Tõotab korralik tootsipeenar tulla, aga seda kõike näeb sügise poole. Siis panen mõne uue pildi juurde ka.

Aga tulemus sai nii vinge, et mine või teine kord veel mõne puuketta järele. Saaks päris huvitava kettamaa aeda. Kui see projekt vaid jälle terve päeva töö ei oleks 😀 Laupäeval igal juhul muud teha ei jõudnudki.

Rohkem meie laste mängualast saab lugeda näiteks SIIT.