Perega Itaalias. 4. päev – Termolist Viestesse

Eellugu
1. päev – lend
2. päev – Pescara
3. päev – Mägedes.

Hommik Termolis

Termoli on linn Kesk-Itaalias Aadria mere ääres Molise regioonis. Elanikke 32774 (nagu meil Kohtla-Järve).

Huvipunktid: Termoli kindlus ja puust kalapüügi süsteem trapucco, et püüda kala ilma paadita.  Tuleb puhtast vajadusest, sest rand on seal üldiselt väga kaljune.

Põhimõte on selles, kalad ujuvad parves mööda rannikut. Võrk lastakse nende teele ja ongi kala käes. Trabuccod asuvad seal, kus meri on piisavalt sügav (vähemalt 6 meetrit) ja on rajatud kaljunukkidele, mis on üldiselt kagu- või põhjasuunalised, et kasutada soodsat merevoolu.

Ehitatakse need kohalikust Aleppo männist, mille käbisid me tõenäoliselt ka kaasa tõime. Mõned trapucciod on taastatud ja näidatakse turistidele, aga praegu ei hakanud küll ühtegi täisvarustuses silma.

Aga meie läksime siis peale hommikuhelbeid kõigepealt vanalinna ja siis randa tormi vaatama. Mõtlesime, et jalutame ka rannas ja tagasiminekuks keerame kusagilt tagasi teele, aga kõik tee äär oli aedadega rannast eraldatud ja ei ühtki auku, nii et pidime sama teed tagasi tulema.

Linnast saime minema kell 11, et võtta sund uude, Apuulia, maakonda. Eemalt hakkasid jälle mäed paistma. Mägedes silmnähtavalt sadas. Lesina juurest võtsimegi suuna mäkke ehk Apricena linna, et leida midagi hamba alla.

Ühtegi vaatamisväärsust teadlikult ei näinud. Inimesi oli ka vähe liikvel. Umbes tunni otsisime söögikohta ja kui selle ainsama lõpuks leidsime, siis ootasime veel tunni oma pastasid ka. Koos kohalikega. Hinnad olid nagu meil restoranis ja pasta maitses nagu ma oleks selle ise teinud. Millegipärast kujutasin omale ette, et Itaalias tehakse seda kuidagi teistmoodi 😀 Aga al dente oli küll.

Lago Varano

Edasi võtsime suuna Varano järve poole. Turismiinfodes välja toodud koht, aga praegu, halva ilmaga, pole küll mitte midagi erilist. Järveäärne tee kruusatee ja kõik mahajäetud. Et sealkandis ongi kõik väljaspool suvehooaega mahajäetud, me veel ei tea.

Väljas ikka torm, vahelduva eduga sajab. Mööda serpentiine sõitmine võtab hullult aega. Nii et Viestes jälle pimedas. Eks me teeme vahepeal igasugu vaatamispeatusi ka.

Peale nelja päeva?

Mis ma siis tänaseks õppinud olen? Ära talvel mitte mingil juhul väljapoole suusamägesid ja suurlinnu Itaalias mine. Mitte midagi ei ole, mitte kedagi ei ole, kõik on kinni. Vahetasime täna oma Termoli vanalinnas oleva korteri hotelli vastu Viestes. Terve päeva sõitime piirkondades, kus kahel pool teed kinnised hotellid, kämpingud, külalistemajad. Ja oleks ma elades teadnud, et Bookingu kaudu saime koha ühte täpselt samasugusesse hotelli. Lubatud wifit ei ole, sooja vett ei ole, kööginurgas soola ega isegi mitte nõudepesunuustikut ei ole. Ja teisi külastajaid ka ei ole.

Õhtul homset ilmaprognoosi vaadates hakkab endast nii kahju, et nutan peatäie. Eks see mahajäetud hotell oma külma veega mõjub ka masendavalt.

Pildialbum: SNAP;