Marjamängudest

Suvel, kui sai oma Hiiumaa kodus kodu ümbruses marju korjatud ja neid pildistatud, ilusaks töödeldud, oli marjamängudest, mis neist sai,  rohkem juttu. Nüüd, kui mäng on päris trükist väljas, pole ma seda veel uuesti meelde tuletanudki.

Põhjus, miks ma selle mängu tegin ning miks ma pildistasin päris marju, mitte ei teinud arvutigraafikat,  on see, et paljud lapsed on linnalapsed, kel ei ole maakodusid ning nad ei pääse päris metsa ja päris marjade juurde. Paljud vanemad ei tunne meie enamlevinud marju isegi. Nüüd on kaks ühes, marju saab tundma õppida ka oma soojas kodus ning täiskasvanutega saab koos mõnusalt aega veeta. Arvan, et praegusel ühelt poolt kiirel ning teiselt poolt teleka-läpaka-nutitelefoniajastul on see lastele  ülivajalik.

Miks ma aga mängu heale ja paksule paberile(kartongile) lasin printida? Sest  paljudes kodudes ei ole värviprinterit. Leida kohta, kus raha eest ka muule paberile, kui tavalisele koopiapaberile prinditakse, on aga üsna raske ning hind ei ole ka kuigi odav. Ka minu mäng ei ole tõenäoliselt nii odav, kui Hiinas tehtu, aga ka aeg on raha ning postkasti juures käib kindlasti kiiremini ära, kui mõnes prindikojas.

Marjamänge on kahte erinevat sorti: aiamarjad ja metsamarjad, mõlemas üheksa erinevat marja. Marjamänge saab mängida väga mitut erinevat moodi. Väikesed lapsed võivad neid tuppa laiali laotatult otsida ja korjata lihtsalt korvi, suuremad võivad mängida Memory-mängu ning kogu perega mängimiseks on kõige lihtsam mäng MUSTIKAS, mis meenutab meie lapsepõlve-aegset Musta notsu mängu ehk kellele jääb lõpuks kätte mustikapildiga kaart, mis ainsana millegagi paari ei moodusta, on kaotaja. Kui aga kaartide väärtused kokku leppida, saab nendega mängida ükskõik millist kaardimängu, kasvõi linnade põletamist. Seega on Marjamängu kasutusiga väga pikk.

Trükitud Marjamäng on kahjuks otsas. Trükifaili aga saab soetada ja ise välja printida minu Etsy poest.