Süües kasvab isu 2 ehk kas matkamine on kallis?

Kõik  sai alguse sellest pildist. Mina ütlen, et pildil on tõepõhi all. Ja edaspidi ma räägin natuke endale vastu. Nimelt ma siin blogis ergutan kõiki välja minema, aga tegelikult ei ole see päris matkamine.

Mida siis üldse matkamiseks peetakse? Matkaks peetakse vähemalt ühe ööbimisega ettevõtmist, aga parem, kui rohkem nagu piltki ütleb. Matkaliike on tohutult – näiteks jalgsimatk, süstamatk, kanuumatk, räätsamatk, rattamatk, motomatk, mägimatk jne. Kõik ühepäevased tegemised on kas loodusretked, ekskursioonid, jalutuskäigud või midagi muud sellist.

Jalutuskäik fosforiidimaal.

Neid ühepäevaseid asju reklaamin mina ise kõige suurema hooga, sest need on kõigile jõukohased ning ei ole tõesti kallid, sest ei vaja spetsiaalset varustust. Sa võid sõita ühistranspordiga kuhugi, kotis võileib ja termos teega ning jalas kasvõi Magazinist ostetud kummikud. Viimati käisin ise Paljassaares 9 kilomeetrit voodriga kalossidega. Head kerged, veekindlad ja pole ka jääl libedad. Ma võtan neid laagrijalatsitena ka pikematele matkadele kaasa. Nende miinus on see, et nad ei hinga, aga muidu on igatepidi paremad, kui ma arvata oskasin. Seega mingit erilist varustust vaja ei ole ja väljas liikumine  on pigem kõige odavam meelelahutus.

Kalossidega jalutaja Paljassaares.

Kui aga minna samm edasi päris matkamise juurde, siis enam nii kergelt hakkama ei saa. Näiteks jalgsimatkal on sul vaja seljakotti, et oma asju kaasas tassida, magamisvarustust, et öö mööda saata, toitu ja midagi, millega seda toitu soojaks teha, sest mitu päeva kuivtoitu ikka ei söö ja külma vett peale ei joo.

Vee peal on vaja rentida süst või kanuu, sest omal kodus on neid vähestel ja kui on, siis on vaja seda transsportida. Minul on oma kanuu, aga kasutanud olen ma seda kõigest kaks korda. Suurema seltskonnaga kahe-kolmepäevased süstamatkad on aga olnud hingele pai.

Siit algab kahepäevane süstamatk Pedja jõel. Aprill 2018.

Rattamatkal on lisaks rattale vaja ka rattakotti ja varustust, mis sinna kotti ära mahub. Meil on hetkel üks rattakott ja ülejäänu peab seljas olema, aga pikemalt sõites ei ole see mugav. Rattamatkal käib meie peres Issi lastega näiteks siis, kui mina vee peal olen. Lapsed (hetkel 8 ja 10) ei ole mitmepäevasel veematkal veel käinud.

Rattamatkajad on kuhugi roninud.

Kui minna mägedesse, siis võib juhtuda, et sul on vaja ka jäigema tallaga saapaid, jopet, mis peab rohkem vett ja tuult kui harilik linnajope,  matkakeppe, kasse jääl/lumel liikumiseks, sääriseid (ehk bahille), et lumi saapasse ei tuleks, soojemat magamiskotti ja kergemat varustust, et jaksaks tassida. Mida kergem varustus, seda rohkem selle eest raha küsitakse. Ma ise olen matkapoodidesse jätnud viimase 16 aasta jooksul, mil olen matkamisega tegelenud,  üüratud summad ja nüüd olen jõudnud  punkti, kus toorest jõudu enam ei ole, seega  seljakott võiks olla võimalikult kerge või on see vana varustus juba liiga kulunud ehk siis just on käes varustuse vahetuse aeg ja hinnad teada.

Mägimatkajad on Toubkali otsa roninud. 2017 Maroko.

Alustasin voodist. Eestis kasutan magamiseks rippvoodit, mille olen saanud sünnipäeva kingiks. Siiani pidin rippuma kusagil katuse all või halva ilmaga pugema kellegi telki. Nüüd ostsin omale kerge tarbi (92€). Osta tuleb veel sääsevõrk. Hetkel ei ole ma kindel, kas see komplekt üheinimese telgist kuidagi soodsam on, aga mina olen rippvoodisse armunud selle mugavuse pärast. Ülespanek imelihtne, kokkupanek veel lihtsam ja magada on palju mugavam – maa ei ole nii kõva ja kivid-juurikad ei sega külje all. On ikka  juhtunud, et saadki magada ainult ühes asendis. Lisaks ei ole soojemal ajal vaja madratsit. Aga magamiskotti on vaja ja et see kergema vastu välja vahetada, on vaja taaskord umbes 200-eurost investeeringut.

Hommikune vaade voodist. Katus on pea kohal 😀 Pildil RMK suure ühismatkamise Peraküla-Aegviidu haru matkajuht Tõnu Pihelgas.

Uusi matkakeppe on vaja, aga neid kasutan põhiliselt mägedes , seega peavad need käima võimalikult lühikeseks kokku ja kannatama raskust, millega ma laskumistel neile peale toetan. Otsin ka umbes 40-liitrist seljakotti. Sellega peab ilusti nädalase (või isegi kahese) matka kergemates tingimustes vastu. Aga minu tulevane kott peaks olema võimalikult lihtne ehk siis ilma tulede ja viledeta ja kaaluma näiteks 1 kilo, aga selline pole veel silma jäänud. Muidugi külmemas kliimas selle 40-liitriga välja ei vea.

Igal pikemal matkal naerab keegi minu 16 aastat vanu kulunud välimusega matkasaapaid, mis ei näe tõesti kõige uhkemad enam välja. Oi, need saapad on palju kilomeetreid mägedes käinud, aga  tallad kipuvad juba lahti tulema ja rasked on need ka, seega on ka saapavahetus plaanis.

Soojemaid saapaid ja sääriseid võib ka Eestis vaja minna. Räätsamatkaja Tudu soos märts 2019.

Ühesõnaga need ühepäevased retked on toredat, aga paar korda aastas ihkab hing pikemalt ja kaugemale, kahepäevastest nädalavahetuse matkadest rääkimata ja hea varustus, mis kestab aastaid,  on kallis. Ning kui veel kogu pere kaasa võtta 😀 Aga süües kasvab isu, nii matka raskuse, pikkuse kui ka varustuse osas. Matkamine on sõltuvust tekitav ja mitte midagi ei ole teha 😀

PS. Tegemist ei ole reklaampostitusega. Paar asja olen vast võistlustega võitnud, aga muidu kõik oma raha eest. Kui keegi aga tahab mulle midagi testimiseks anda, võtan lahkelt vastu 😀

 

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.