Meie pere orienteerub

jooks3Kirjutasin eelmisel nädalal Paunküla mägede matkast ka oma Pere ja Kodu blogis, aga teises võtmes (no et koolieelikutega on lihtsam kambakesi käia, sest vähemalt omad vinguvad oma perega käies väga palju. Ja kui juba minu omad, kes pidevalt on sunnitud looduses käima, nii palju vinguvad, mida siis need teevad, kes ei käi?). Pandi see ka FB-sse üles ja ainult kolm inimest kommenteeris, et nende peres on metsaga kõik ok. Siiski mõtlemapanev, aga võõraste inimeste pärast ma muidugi muretsema ei pea.

Aga üks, natuke tuttav kommentaator, sest meie lapsed on ühevanused, kirjutas, et nemad käivad orienteerumas ja lastele on see väga motiveeriv. Ka meie pere käib, kui me oleme linnas ja midagi muud ees ei ole. Sel aastal on lapsed käinud kahel neljapäevakul, mina ise pole täiskasvanute rada jooksnud kordagi, sest vorm ja tervis ei ole see, et jooksmise eest 5 eurot maksta.

Issi on meil teisest puust. Tema käib igal võimalusel, sest 2016. aastal toimub veteranide MM orienteerumises Tallinnas ja ta on seal kirjas. Jah, ka 35-aastased on juba veteranid, kuigi enamik selle klassi mehi jookseb M21 meestega täiesti võrdselt.

Mina puutusin orienteerumisega esimest korda kokku teismelisena ja muidugi Hiiumaal. Seal on juba aastaid Hiiu karikat korraldatud Kõpu metsades. Eks ma isa ja kaardiga olin metsas käinud varemgi, aga tõelised ristsed sain siis, kui peale võistlust anti kätte kaart ja kästi metsast punktid ära tuua. Kas ma ka kännu otsas nutsin, ei mäleta, aga väga hädas oli küll. Samas see ise mõtlemine arendab kõige rohkem ja punktid tõin ka ära.

Hiljem, keskkooli ajal, kui käisin juba Hiiumaa Spordikoolis jooksutrennis ja neid karikavõistlusi korraldati ikka Kõpus, lubati ka mul väljaspool arvestust rada läbi joosta.

Kord olen Hiiumaa valdade mängudel ka täiesti ebasportlikult ühe hilisemat Eesti koondise naist võitnud. Ega ma kaarti eriti ei jaganud, aga jooksjana oli kiirus hea. Sörkisin siis tema sabas ja siis, kui lõpp oli ligi, panin teise käigu sisse. Siis olime me mõlemad veel lapsed ja nendest tulemustest tõenäoliselt inerneti ajalugu vaikib.  Diplomilt saaks ehk vaadata,  mis aastal see võis olla.

Siis tuli igasugusele spordile paus sisse. Keskkooli lõpetasin 1996, enese leian uuesti päevakute tulemustest 2005. aastal. Siis sai mõnda aega päris usinasti käidud, viimastel aastatel on see hobi rohkem laste ja Issi omaks jäänud.

Noorem õde käis esimest korda metsas 6-päevaselt. Siis pakuti talle ka võimalust EOL-kood teha, aga tundus ebaõiglane. Vanemal õel peaks oma kood olema ka 2010. aastast. Siis kulus 2 kilomeetri läbimiseks umbes 45 minutit, sest kiskus pidevalt vasakule.

Ka sel neljapäeval olime Tugamannis kohal. Metsas käivad lapsed praegu nii, et mina jooksen kaasa ehk siis kui jaksu on, jooksemegi kõik see 2 kilomeetrit jutti. Neljapäeviti on rajad umbes nii pikad. Sel korra oli Noorem õde paremas vormis, lasin tal eest ära joosta, et nad harjuksid ka üksi seda nöörirada läbima. Kui kaarti lugeda ei oska, tuleb mööda kollast linti kõik jõnksud kaasa teha. Ja nii see vaene Noorem õde seal mustikate vahel jõnksutaski, me tulime Vanemaga otse ja see oli muidugi viga, sest võttis Nooremal pisara silma. Tema võidutahe ja selleks pingutamine on imetlusväärne. Head geenid võistlusspordiks, samas ma pole hetkel kindel, kas oma lapsi kunagi võistlussporti tegema suunan, sest omast kogemusest võin öelda, see elu ei ole meelakkumine. Olin ise keskkooli ajal keskmaajooksja ja võib öelda, et päris hästi läks. Samas Hiiumaalt pääsenuna ei käinud ülikoolis isegi mitte kehalise tunnis, kuigi oleks kerged ainepunktid olnud.

Lõpuks tegin veel mina kaardilugemisel vea ja hea, et metsa uuele ringile ei läinud. Ja selle vea tõttu sattusime ka pildile. Liikusime vastassuunas, teistel oli seal start.

Aega kulus 22 minutit ja see andis nöörirajal 5. ja 6. koha. Kokku käis sel päeval nöörirajal 33 tüdrukut ja 33 poissi. Päris palju lapsi, onju? Tulemusi uurides selgub, et mida vabemaks, seda vähemaks lapsi erinevates klassides jääb. Kui TR10 on veel 9+8, siis MN16 on 4+4 ja MN18 2+2. Tundub, et koolinoortel on juba teised huvid ja teised tegemised. Nööriraja lapsed peavad vanematega kaasas käima, neid ei saa üksi koju jätta 😀

Metsas ma pilti ei teinud. Illustreeriv materjal on tehtud lastehoiu kõrval tillurajal. Kuna seal sai ka kommi ja tuli käia. Leidsin ka ühe meie perest metsas tehtud pildi, aga olin korralik, küsisin autorilt, kas tohib seda oma blogides kasutada ning tema küsis selle eest minu jaoks natuke liiga palju raha. Lihtsalt suvaline klõps ju, mitte mingi ilupilt. Imelik, et seda fotograafi seal piletirahast ei finantseerita. Täiskasvanute ühe korra pilet maksab 5 eurot. Tugamannis sai aja kirja 673 inimest.

Vot sellised lood seekord. Kas metsas kohtume?

jooks1 jooksjooks2

 

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *