Matk Kloogalt Leholasse

klooga

Ei ole küll käsitööjutt, aga minu teine (kui mitte kõige suurem) kirg on hetkel matkamine. Niisiis naised käisid seekord Klooga kandis.

Pühapäeva hommikul hüppasime 9.35 Balti jaamast startivale Kloogaranna rongile. Me kõik tulime küllpeale hiljem. Hea on teada, et rongis saab piletit osta vaid sularaha eest ja selle hind oli meile kõigil erinev (üks meist oli tudeng, kaks rohelise kaardi omanikku ja üks lihtsalt ilus inimene). Klooga peatusesse jõuab see rong 10.21.
Kuna meil oli kulutamiseks plaanitud 5 tundi aega, läksime kõigepealt järve randa. Jaamast on sinna lihtne minna, tuleb ainult hoida kõige laiemale (enimsõidetavale) teele, mis viib ka Klooga aedlinna.

klooga0

Järgmine sihtpunkt oli Klooga mõis ehk Lodijärve loss. Selleks tuleks minna tagasi Maeru teele, aga kuna maa on siiski veel suhteliselt jääs (järvejääl oli vesi peal), siis läksime mööda kallast.
Esimest korda mainitud 1504. Peale teist maailmasõda asus endises mõisakompleksis Nõukogude sõjaväeosa, mille lahkumisel 1992. aastal jäi hoone varemetesse. Suvel sinna igal juhul minna ei julgeks, tundub selline mõnus rästikute kodu olevat.

klooga2 klooga1

 

Edasi suundusime Lehola poole. Maeru teelt keerasime esimesele vasakule minevale teele. Oli mõnus põlluvaheline kruusatee. Ainult kui see tee keeras täisnurga all veelkord vasakule, oli jama majas. Olime valinud liiga varase tee ja see ei viinudki kuhugi. Tagasi ka minna ei viitsinud, sest järgmise ehk õige teeni oli kaardi järgi 300 meetrit. Kuna lausvett näha ei olnud, läksime otse. Järgmisel teel oli enne meid käinud ainult jänes, aga mõnus metsarada oli. Mingil hetkel muutus see vaevumärgatavaks ja tuulemurdu täis olevaks, nii et pöörasime veel kord paremale. Sealkandis jookseb õiges suunas päris palju metsaradu. Sellel teel oli liikunud enne meid juba inimene.
Lõpuks jõudsime uuesti kruusateele ja seal selgus tõsiasi, et metsas jalutamine oli tegelikult olnud päris hea valik. Kruusatee oli täiesti jääs ja megalibe.

Vahepeal keetsime sealsamas jäätee ääres valmis oma lõunasupi ja sõime ära ka muu hea-parema ning uisutasime edasi Leholasse. Seal on samuti vaatamiseks mõisavaremed. Mõisakompleks koosneb päris paljudest hoonetest. Peahoone on ehitatud 18. sajandi II poolel. Veebruaris 2000 põles maha. Püsti jäid ainult seinad ja kaks mantelkorstnat.

klooga5 klooga4

klooga6 klooga3

 

Edasi tui mööda asfalttee äärt käia veel pea 2 kilomeetrit, et jõuda Kulna peatusesse 15.30 väljuvale Riisiperest tulevale rongile. Olime suutnud ilusti oma 5 tundi ära sisustada ja perroonil külmetamise aega üle ei jäänudki. Läbisime 14 kilomeetrit. Kuna minu Endomondo pani oma pildi vahepeal kotti, siis kopeerisin omale võõra träki. Olgu kiidetud tehnikaajastu. Rada ise Endomondos.

Kohapeal selgus, et Leholast on võimalik jalutada ka Niitvälja peatusesse. Sinna on küll natuke pikem maa, aga ronge liigub tihedamini.

klooga7Kuigi õhtul sellest jääl komberdamisest vähemalt minul põlved valutasid, oli tuju hea ja adrenaliin üleval. Vahepeal oli ka postkasti potsatanud uus matkakutse. Seega, kui midagi hullu ei juhtu, olen ma Vabariigi aastapäeva paiku kaks päeva RMK 370 matkatee esimesel lõigul Oandust Kalmeojani, kus vaatamiseks Joaveski
joastik, Nõmmeveski- ja Vasaristi juga, Pärlijõe org, kaunid metsad ja jõed ning muidugi Viru raba. Oled samuti oodatud!
Minu järgmine matk aga 15. märtsil ning siis oleme tõenäoliselt Paljassaares.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.