Lapsed käisid kangajääkide kallal

Hiljuti, kui üks tuttav küsis, mida ma siis nüüd teen ja ma rääkisin, nii nagu asi on, küsis ta imestunult, et kas sa oled nüüd õmbleja? “Kui sa nii ütled, ju ma siis olen.” Esiti oli raske leppida, aga kui järele mõelda, siis ma tõesti enamiku ajast olen arvuti või õmblusmasina taga.

Kuna mina viimased kaks kuud olen tõesti veetnud õmblusmasina taga, siis on lapsed ka hakanud üles näitama  huvi selle vastu. Tegelikult ma isegi ennetasin seda huvi ja kinkisime Vanemale aasta tagasi Mytoysist tellitud firma Klein laste õmblusmasina.

kleinEks selle aasta jooksul ole igasugu junne õmmeldud, aga neid ei viitsinud ma otsima hakata. Reedel oli hetk, mil mul kõik tellimused olid õmmeldud ja nii võtsin üle hulga aja fotoka kätte. fotoka ette aga sattusid käepärast olevad viimase aja tööd.

Ühel päeval küsiti mu käest nööpe ja kangast, et nööpide õmblemast harjutada, asi lõppes aga lõikumise, õmblemise, liimimise ja öökullidena ehk Noorem ei viitsinud  niidi ja nõelaga ennast rebestada, vaid liimis oma detailid kokku. Püstoliliimi kulub meil nagu näha päris palju. Tiivasuled maalis ta eriti peenelt vildikaga üle.

ookullid

Ühel teisel päeval lõikus Vanem valmis sellise kompositsiooni:

omblusJa Noorem õmbles valmis ühe päris suurele nukule sobiva lapiteki. Palju seal küll Issi abiks oli, on mul teadmata, sest minul oli selle aasta kolmas lastevaba nädalavahetus ja mina olin matkajate kokkutulekul. Tekk on voodriga ja puha.

omblus1Ma ostsin nüüd nukuriieta raamatu ka, nii et eks ole näha, mida järgmiseks valmis tehakse.

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.