Karu ja rebase kostüümid päris suurtele

karu1Kaks aastat tagasi sai oma laste lasteaiale õmmeldud üks rebase kostüüm. Tegumood sai näidise järgi välja mõeldud ja lõiked ise konstrueeritud. Sellistel hetkedel tunnen ennast alati kohutavalt, sest õmblemist pole ma rohkem õppinud, kui kooli käsitöötunnis ja kujutav geomeetria oli TTÜs  kolm, sest ma ei saanud suurt midagi aru. Õnneks ristlõikeid joonistasin ka siis vabalt. Ja nüüd tuleb veel etteantud pilt pinnalaotuseks teha. Igal juhul ära ma selle tookord pusisin ja lõikeid loomulikult alles ei hoidnud, sest polnud mõtteski kunagi midagi sellist veel teha.

Aga elul olid omad plaanid ja sel kevadel võttis minuga ühendust Harku lasteaiapere sooviga saada üks rebane ja üks karu. Otsustamine võttis ikka omajagu kaalumist, sest üleliigset aega nagu pole ja mida kujutavad endast sünnivalud, tean juba hästi. Kõik oma mütsid saavad mulle meeldiva kuju ju umbes kolmandal katsel.

Siiski otsustasin veelkord proovida. Õnneks mälestustes oli kangakulu õieti meeles ja sellega ma puusse ei pannud. Eelmisel korral tuli vahepeal poes fliisi juurde toomas käia.

Peale eelmist ebaõnnestunud musta fliisi jahti Abakhanis, otsustasin seekord materjali tellida Karnaluksist.  Ja just tellida, sest selge on see, et 2×3 meetrit fliisi on üsna suur patakas, et seda kaenlas läbi linna tirida ja kesklinna ma nädala sees autoga väga ei kipu. Lisaks pakuvad nad Omniva pakiautomaadi teenust kõigest 2.20 eest, nii et pole erilist pointi linnas parkimiskohta otsida ja selle eest veel maksta. Ja fliisi meeter on 3 eurot soodsam, kui Abakhanis.

Aga siinkohal astusin umbes kaks korda ämbrisse. Kõigepealt ei ole ma seda fliisi kunagi oma käega katsunud. Oranž osutus minu käe jaoks väga õhukeseks. Ma ei tea, kuidas see vastu peab ja valmisasi nägi ka kuidagi vormitu välja. Samas õhukese fliisi sees on ehk hoopis mõnusam olla.

Sest pruun karufliis ostus jällegi tõeliseks karuks, üheks väga paksuks fliisiks. Nii et võrreldes teada-tuntud Abakhani fliisiga kaks täiesti erinevat materjali. Mulle omale kumbki väga ei meeldinud, seega peaks käima siiski korra kohapeal neid fliise katsumas. Tellisin ka kollast ja musta, millest kollane läheb sinna karu kanti, aga must on see-eest täiesti ok. Seega neil on seal väga erineva paksuse ja tekstuuriga fliise.

Teine ämber oli Omniva. Kujutasin omale ette, et neljapäeval tellitud ja makstud kauba võiks ehk juba reedel kätte saada, tegelikkuses aga oli veel ka teisipäeval vaikus. Kirjutasin siis Karnaluksi ja sain õnneks väga kiire vastuse, et jah, minu pakk ei mahtunud kappi ja nad palusid selle viia lähimasse postkontorisse. Ma ei kujuta ette, kuidas igapäevaselt püstitamisega tegelev asutus ei tea kappide mõõtmeid. Mina oleks siis pigem lasknud viia paki kulleril koju, sest tegelikult on neil ka selline võimalus.

karurebane1karujarebane

Igal juhul lõpuks tuli ka sõnum, et mu pakk on tõesti postkontoris ja läksin siis sellele autoga järele, et no ei tea, mis suur kast nüüd antakse,  mis automaadikappi ei mahu. Kast aga polnud sugugi suur, oleks vabalt ka rattapakikale mahtunud. Tavaliselt ma käin sellised siuh-säuh otsad rattaga ära.

Materjal lõpuks käes (ei õnnestunud seda midagi kiiresti ja kergelt saada, nagu ma omale ette kujutasin), tuli hakata jällegi lõikeid konstrueerima. Polnud enam ka aega kusagilt osta või tasuta otsida. Kuna materjali tõesti üleliia ei olnud, ei saanud ka eksimusi lubada. Seega võtsin karu esimeseks. No ja natuke ikka eksisin ka. Õnneks sai need vead ilma poodi minemata ära parandada (häbi küll on, aga mis teha). Püksilõike panin nüüd kõrvale, kui peaks jälle vaja minema. Pluusilõige oli olemas, sest õmblesin kunagi kogu perele ise fliise. See lõige ei olnud ka päris see, aga hetkel on meeles, mida teistmoodi teha.

karu _DSC0207

Esimene rebane oli kapuutsiga, sest siis mul veel mütse polnud. Nüüd on mul nii rebase, kui ka karu mütside lõiked olemas ja otsustasin  neid kasutada. Pealegi on fliisi sees ehk mütsiga olla parem kui kapuuts peas. Nii et selle osaga läks lihtsalt.

Keerulised olid sabad. Kõigepealt milline on üldse karu saba? Ei ole ümmargune mumm nagu lapsed pakkusid. Mulle omale meenub esimesena aeg,  mil põhikoolis “Ennemuistseid jutte Reinuvader Rebasest” mängisime ja mina pidin karu olema. Mulle kinnitati siis kolmnurkne karusnahkne riidetükk tagumiku külge. Ja kuna tundub loogiline, siis tegingi karule sellise lühikese, aga natuke kolmnurkse saba.

rebane

rebane1

Rebase sabasid olen ka varem mitu teinud ja see oli lihtne. Ainult see pehme riie kippus kangesti sissepoole hoidma, nii et rebasel on saba kogu aeg jalge vahel. Esimese rebase saba käis eraldi paelaga ümber vöö, aga seekord tahtsin lihtsamat lahendust. Seda enam, et õhukesest fliisist saba tundus mulle kerge. Õmblesin selle siis umbes õigele kohale pluusi külge, aga saba oli ikkagi liiga raske ja ei jäänud ilusti hoidma. Lahtiharutamise augurida jäi ka sinna pehme fliisi sisse ilusti näha. Lõpuks panin mõlemad sabad pluusi alumise serva külge. Võimalik, et see eraldi vööga lahendus on ikkagi parim. Ehk edaspidi on põhjust mõelda.

No ja kuna asi sai siiski suhteliselt viimasel enne Hiiumaale minekut valmis, siis polnud ka aega organiseerida kaks modelli ning minna päris metsa nalja tegema. Paar klõpsu tegime mul siin aias ja paar klõpsu päikeselise ilmaga maal. Modell pidin ka ise olema. Seega minu fotokast suurt midagi võtta ei ole. Õnneks oli lasteaiakollektiiv lahkelt nõus oma vahvaid pilte jagama. Valisin pildid, kus lapsed äratuntavad ei ole. Niisiis 4 pilti on Harku lasteaia erakogust. Aitäh teile!

Ja kuna lahe fotosessioon metsas jäi tegemata, siis tuleb vist kohe hakata uusi kostüüme õmblema. Fliisi asemele prooviks aga leida mingi muu kanga, sest olgem ausad, metsas roomates hakkab sinna ikka igasugu sodi väga hästi külge 😀

_DSC0019 rebane2

_DSC0419 _DSC0016

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.