Piltpostitus: üks päikeseloojang

Õnnestus umbes-täpselt 10 päeva  tagasi näpistada omale üks ilma lasteta pool tundi ja sõita randa päikseloojangut pildistama. Oi kui kiiresti see aeg läks!

Ja sain veel kord aru, et tõeliselt heade fotode tegemise jaoks on vaja käia enne kohta vaatamas ja teha pildiideed valmis, sest päike loojub tõesti kiiresti. Kahjuks oli mul ainult see pool tundi, mis siiski hingele andis palju.

Muide, õppisin lisaks aja ja plaani vajalikkusele midagi veel. See päisepilt on mitmest pildist kokku pandud panoraam ehk siis teoreetiliselt võiks selle väga suurelt seinale lasta printida. Tegelikkuses aga ei saa lainetavast veest panoraami teha. Järgmise pildi ajaks on laine lihtsalt juba edasi liikunud ja need ei lähe omavahel kokku. Kõik võib-olla ei märka, aga mind häirib küll. Edaspidi siis enam lainetega aega ei kuluta.

Ma olen muide hull joonepede ja vaatan nii enda kui teiste piltide peal neid alati. Ise ajan kõik jooned otseks ja kui ei õnnestu, siis läheb pilt prügikasti. Üldiselt ei tundu see probleem olevat, nii et äkki polegi. Hetkel veel sellest kiiksust ennast võõrutama ei hakka.

Nüüd juba olen tagasi linnas. Minu aknast paistab mändide ja majade vahelt ka vahel loojuv päike, aga see pole üldse see.

Nüüd aga vaadakem.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.