Mida ma Pääsküla rabast leidsin ehk Pääsküla jõgi

Ma juba teist aastat üritan käia iga päev 10 000 sammu. Siiani on läinud hästi, aga selles kuus on sammudega tekkinud kerge miinus. Lihtsalt kui olen linnas, on arvuti taga nii palju tööd ja ühe päeva kaotasin oma lohakusest. Nimelt mu sammulugeja suudab meeles pidada vaid kolme päeva info. Nii kui unustad maha laadid, siis ongi läinud. Ja ma unustasin.

Kolmapäeval võtsin siis vastu otsuse, et teen perele õhtusöögi valmis ja kui Issi võtab laste karjatamise üle, lähen Pääsküla rabasse. Valin mõne tundmatu raja ja vaatan, kas näen midagi huvitavat.

Läksin number 18 bussi pealt maha Hõimu peatuses ja sealt otse raba poole minnes sattusingi Ilmarise tänava lõppu. Võtsin suuna rappa. Mööda mänguväljakust ja poiste rulapargist, üle kraavi ja juba läkski esimene huvitav rada mööda selle sama kraavi serva metsa. Mõeldud-mindud.

kass
Julge Nõmme kass.

Ja sattusingi jälle Pääsküla jõe äärde. Ma poleks elades uskunud, et ma peale talvist retke sinna veel kunagi satun. Ja mind üllatas, et nõges ja angervaks ei olnudki rinnuni. Samas ka rada polnud näha, aga kuna olin talvel käinud ,siis teadsin, et siit välja pääsen ka edasi minnes. Ainult pidi vaatama, et jalgupidi kuhugi koprakaevandusse ei satu. Neid oli seal palju. Ja palju oli tallatud ka.

pääsküla jõgi
Pääsküla jõgi

Aga kas ma siis midagi huvitavat ka nägin? Jõe äärest leidsin postiljoni jalgratta. Tegin paar pilti ja tulin edasi. Aga pilt jäi kummitama ja saatsin selle pilti Omniva infotelefonile. Aisalt öeldes ei lootnud ma sealt mingit tagasisidet saada, sest teema võib tavalisele infokäitlejale üle jõu käia, aga kaks päeva hiljem võttis minuga ühendust postiljon, kelle ratas see pidavat olema. Pidi ära tooma minema. Kas ta ka leidis, selle kohta mul info puudub. Põnev seik igal juhul.

Siis lendas veel nina alt sookurg üles, aga kuna fotoka ees oli 50 mm objektiiv, siis head pilti ei saanud. Olemasolevat suurendades tuli vaid tõdeda, et lendav sookurg ei ole mitte väga ilus lind.

Orhideesid väga ei leidnud. Väga vara on muidugi veel ka. Ainult mõne veel nuppus ööviiulid, palju hall käppasid ja suuri käopõllesid. Vesikupp õitseb ja soovõhk on peaaegu läbi. Sääski polnud ja oli väga vaikne.

ööviiul hall käpp

suur käopõll
Suur käopõll.

Aga sealt Ilmarise otsast jäi üks teine rada kummitama, nii et kui midagi vahele ei tule, lähen vaatan täna teisele poole ka.

Talviseid pilte saab vaadata SIIT.

Kurdlehine kibuvits.
Murakas

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *