Käsmu ja Kuradisaar

20. augustil, kui olime mandril käimas (lapsed Issiga jalgrattamatkal ja mina käisin Jussi nõmmel), siis otsustasime kohe mitte Hiiumaale tagasi ormata, vaid veeta ka ühe perepäeva. Kuna ilm oli imeilus, otsustasime minna tutvuma Pärispea poolsaare ja Käsmuga. Minul nimelt on isu igal suvel jala mõnele laiule minna. Külalaiust kirjutasin näiteks siin.

Isu oli tegelikult Vilsandi või Vohilaiu järele, aga võimalust ei tulnud ega tulnud. Käsmu kandis on aga Kuradisaar ja see sobis minu plaanidesse hästi. Teistel tuli ainult leppida.

Alustasimegi sealt Käsmu poolt, sest seda, et kõike ei jõua, oli juba ette näha. Käsmu on kusjuures imeilus rannaküla ja välismaa numbritega autosid oli seal liikumas rohkem kui ma kusagil mujal Eestis näinud olen. Seega reklaamitöö on tehtud hästi. Sõime seal jäätist ja kulutasime ringi vahtides niisama aega, enne kui suuna matkarajale võtsime.

Käsmu tuletorn.

Kuradisaar oli on mõnus väike laid Käsmu poolsaare tipus. Madala veetaseme korral võib see olla ka neem, aga seekord oli tõesti saar. Kaartidel on koha nimi Saartneem, aga vene keelt kõnelevate piirivalvurite, keda sealkandis mõni aeg tagasi palju oli, häälduses kõlas see pigem nagu kurat (чёрт) ja nii see nimi rahvasuhu läks ja jäi.

Klassika ehk EV100 kiik.
Matkarada saarele
See tumeroheline ongi Kuradisaar.

Läbi vee minekuks soovitan kindlasti midagi jalga jätta. Mina raatsisin oma Keen jalatsid jalga jätta ja astuda oli väga mõnus, teised tulid paljajalu. Ega nad teravate kivide üle küll ei kurtnud, lihtsalt väga libe oli olnud, aga minu varasem kogemus ütleb, et tallad lähevad sellisel retkel ikka hellaks küll. Kui pikk maa tuleb meres sumbata, jäi seekord mõõtmata, aga saime teada, et üle põlve vesi väga ei tõuse.

Saar ise on pikk ja kitsas, keskelt metsane ja lõpust kibuvitsa ning pihlaka karva. Ja rand on kivine.

Lõpp paistab.
Viimased vaprad puud ja põõsad.

Päris päris lõppu me välja ei läinudki, sest sinna olid end sisse seadnud erinevad merelinnud ja ei tahtnud nende rahu rikkuda.

Tagasiteel on pilte rohkem, sest päike oli siis selja tagant.

Sellega sai minu sellesuvine vees kahlamise isu rahuldatud ja Vohilaid ning Vilsandi jäid avastamata.

Rohkem matkaideid leiab lehelt: MATKAD

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.