Tuulerõuged vol 2

Elul on ikka omad keerdkäigud. Juba eelmisel aastal tundsin, et Hiiumaa suved on ennast vist ammendanud, aga sel aastal on see, et me palju Hiiumaal olla ei saa, vist paratamatus.

Sest me ei ole ikka veel linnast ära kolinud. Arvata oli, et siis, kui lapsed lähevad kooli, ei ole see enam nii lihtne. Ja järgmisel aastal kestab kool praegugi, aga sel aastal on see siiski juba 6. juunist läbi.

Eile käisime natuke värsket õhku hingamas.

Aga praegu on meil ikka tuulerõuged majas. Kui peiteaeg oleks olnud 21 päeva, oleks me jõudnud üle mere ära minna nagu mul plaan oli. Tegelikult läks aega aga esimese lapse täppidest teise lapse täppideni alla 2 nädala.

Ja Vanem põeb võrreldes Nooremaga kõvasti hullemini. Praegu, kuuendal päeval, on tal villid ikka veel alles. Loodetavasti viimased. Ja punne tuli tal palju. Ja need sügelesid tal rohkem või on ta kannatamise lävi madalam. Noorem võib olla minusse, sest ma olen ise tundetu tükk. Pea mul tavaliselt ei valuta ja kui valutab, siis peab ikka tõsine haigus kallal olema või sünnitusvalud ei olnud ka üldse midagi nii hullu, kui räägiti. Väga kaua ma ei valutanud, aga võimalik, et ma neid esimesi üldse ei tundnudki.

Aga igal juhul Vanemal käsimüügi Zyrtec ei aidanud, isegi natuke suurem doos ei aidanud, ei aidanud ka saialilletinktuur ega briljantroheline, seega tõin selle kalli PoxClin vahu ära. Süda tilkus verd, kui  24 raha välja käisin (selle eest oleks saanud näiteks Nõmme turult 4 kilo mureleid ja Keskturult vist isegi 6). Ja tilkus veel rohkem kodus, sest ka see ei võtnud sügelust ära. Pealegi lapsele ei meeldinud kleepuv tunne, mis peale määrimist olevat tekkinud ja ta keeldus peale üht päeva proovimist seda omale igaks juhuks rohkem peale määrimast. Nii et mul on üks äsja ostetud ja natuke proovitud vahupudel üle. Kui kellelgi on kah praegu tuulerõuged , annan lahkelt tasuta ära.

Nii me siis nüüd siin kolmekesi juba kuuendat päeva toas tiksume ja ootame, et saaks ikka millalgi nii palju paremaks, et saaks selle pika sõidu ette võtta. Selle valemi nõrk osa on praam, sest sellega kokku võtab sõit Tallinnast maakoju 4 tundi. Selge on see, et praami peal autost välja ei saa veel niipea, sest need punnid paranevad ka ikka üllatavalt kaua, isegi Noorem on veel kergelt kirju.

Ja ilmateadet tuleb ka kogu aeg vaadata. Sõit on iseasi, aga maal toas teha veel vähem kui siin, sest telekat meil ei ole ja Internet tuleb ainult minu telefonist. Seda on küll üsna palju, aga päris filme arvutist netis siiski vaadata ei saa. Ning päris kõiki meisterdamisasju ei jõua me ka kohe kindlasti kaasa vedada. Ja ilmateade hetkel suurt suve lähiajal ei luba (muide, ma pole veel kordagi sel aastal saanud päikest võtta). Vot nii.

PS. Eile siiski käisime natuke jalutamas ja täna hommikul oli Vanemal juba mingi söögiisu tekkinud, seega liigub asi lõpuks ometi paremuse poole.

Pildil praegune vaade minu aknast.
Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.