Šotimaa reisikiri: West Highland Way ja Ben Nevis

Algus

Minul tuli mõte Šotimaale matkama minna ja ka Ben Nevise, mis on siis UK kõrgeim ronida juba üle aasta tagasi. Mõte, et me seekord T puhkuse ajal koos lastega kuhugi kaugele ei lähe, küpses suvel. Nad lihtsalt vinguvad ja virisevad meeletult ning lisaks jõuab ilma nendeta kiiremini ja kaugemale. Lisaks pole me oma abielu jooksul veel koos kusagil matkamas käinudki. Riskantne mõte, ma tean.

Kui nägin Ryanairi pakkumist Edinburghi ja tagasi 50 eest, oli otsus tehtud. Kui ka midagi juhtub, ei ole kaotus suur. Seda, et Eesti on UK jaoks mustas nimekirjas, ma veel ei teadnud. Küüsi sai näritud omajagu, aga nädal enne lendu päästeti Eesti sellest nimekirjast välja.
Tõmbasime saapad-joped vett pidava vahendiga üle, ostsime uue kalli, aga imekerge telgi ning 2 pakki nuudleid ja 4 latti vorsti ning olime 2. augusti hommikul lennujaamas, et järgmise nädala jooksul ronida Ben Nevise otsa ja käia West Highlnad Way´d nii palju, kui järelejäänud ajaga jõuab.

Check-in´is selgus, et pagasit võib olla küll 20 kilo, aga seda peab olema 1 tükk. Teenindaja andis rulli teipi ja rullisime siis sellega kotid üheks pagasiühikuks. Polnud probleemi.

Kui lennukiaknast läbi pilveaukude maa paistma hakkas, oli rõõm suur – ei ole see Šoti ilm nii halb midagi, kui räägitakse.

Otsus oli ka, et teeme kõike tagurpidi, ronime kõigepealt Ben Nevise otsa ja hakkame mööda West Highland Wayd kodu poole tagasi tulema. Kodulehel on see 155-kilomeetrine rada jagatud kaheksaks osaks. Ei julge hariliku koduperenaisena sellesse soovitusse väga üleolevalt ka suhtuma hakata ja rohkem kui 4 vahet loota.

Aga enne veel

Nende nuudlite pehmekskeetmiseks oli vaja ballooni gaasi, mida otsustasime osta Glasgowst. Sealt läheb pühapäeval viimane buss Fort Williamisse umbes kell 15.00 ja õhtust rongi pühapäeval ei lähegi. Sõit sujus nii suurepäraselt, et saime gaasi ostetud ja  enne kolme veel ka toidupoest läbi minna.

Glasgow bussijaam.

Pileteid müüakse otse bussist ja bussides ainult viipemaksed. T pangakaart ajas piletimasina lolliks ja sel ajal, kui uut organiseeriti, tõstsin mina pangas oma päevalimiiti (mul see 25, aga bussipilet ühele koos tasudega juba 29,84). Mage pull oleks ainult seepärast viimasest bussist maha jääda, et pileti eest maksta ei saa. Olgu öeldud, et edaspidi tuligi sellised viipemaksed  teha minu kaardiga, sest lisaks piletiautomaadile lõpetas ka T kaardi kiip igasuguse koostöö.

3 tundi hiljem olime Fort Williamis. Bussipeatusest Ben Nevise külastuskeskusesse ehk raja algusesse on umbes 5 km mööda kõnniteed jalutamist.

Ega tundmatus kohas telkimiskohta leida ei ole kerge. Oli teada, et Ben Nevise nõlval ei soovitata telkida, sest siledat pinda lihtsalt ei ole ja et Andres Karu tegi seda natuke enne järve 600m kõrgusel ehk seal kindlasti on telgile ruumi. Mis mõttes mujal ei ole? Eestlastele ikka midagi sobivat on. Kuna kell oli alles vähe, otsustasime kindla telkimiskoha Bravehearti (Kartmatu) võttepaigas (muide, väga ilus koht) vahele jätta ja astusime ka võimalikest põõsastest raja algul mööda ja hakkasime mäkke ronima. Aga ronid sa jee kotiga. Lisaks on see algus üsna järsk. Nii andsin mina umbes 400 kõrgusmeetrit hiljem alla ja leidsime ühe imeilusa vaatega, aga natuke lambasitase, vana sillaposti koha ning panime telgi sinna. Kõigil möödujatel oli midagi imestada ja öelda. Viimased laskusid kell 11 ja esimesed läksid mõni minut enne kuut.

Kuna see sild kõmises iga üleminekuga, ajasime end ka varakult telgist välja ja peale putru hakkasime samuti minema. Mõnus rahulik astumine oli ja 2,5 tunniga olime tipus. Ma ausalt öeldes kartsin hullemat. Kuni kilomeetrini või ehk isegi natuke peale oli imeilus vaade, tipp ise aga oli pilves. Tegime oma pildid, võtsime oma esimese geopeituse aarde Šotimaal ja siis muutus pilv liiga vesiseks. Tuli kähku sealt pilvest välja laskuda. Igasugu tõusjaid ja laskujaid oli selleks ajaks juba palju: lapsed tossudega, koerad jopedega, memmed keppidega, vahel mõni sportlane. Tõesti igasugu rahvast oli ja see möödumine võttis omajagu tempot alla.

Peale nuudlipausi ja asjade kokkupakkimist hakkasime uuesti Fort Williami poole astuma.
T: „Aga miks me sinna läheme? West Highland Way läheb Ben Nevise rajaotsast ju mööda”
??? Tõesti miks? Tipueufoorias tundis tagasiminek igati õige tegu.
Mina: „Aga äkki käiks ikka Glenfinnanis ära? Sinna rongiga kõigest poole tunni tee?”
Selgus, et viimane rong läheb umbes 17 minuti pärast, meie aga oleme raudteejaamast Google arvates umbes 21 minuti kaugusel. Minu arvates ma käin natuke kiiremini, kui ta arvab ja otsustasime seda minu arvamust kontrollida. Andis alles kott seljas joosta, aga ära tegime! Isegi rongiukse juurest piletikassasse ja tagasi jõudsime võidetud kahe minutiga joosta. Rongis ju pileteid ei müüda.

Kuna kodutöö oli tegemata, selgus alles rongis (kus on muide wifi), et sama rong tuleb kahe tunni pärast tagasi ka. Esialgu oli plaan sealsamas silla all kusagil telk püsti panna.
Aga see minek tasus ennast igati ära. Seda, Glenfinnani peatus on peale silda, ma ei teadnud. Rongis öeldi ilusti, et võtke nüüd oma telefonid välja 😀 Mina testi kiljusin seal erutusest. Väga vinge oli. Selle viadukti vaatamiseks on umbes kolmekilomeetrine matkarada, mis võimaldab vaadata vasakult ja paremalt, ülevalt ja alt. No ja ilm oli ka imeilus. Sigatüüka ekspressi küll ei näinud, sest auruvedur sõidab seal täpselt kaks korda päevas hommiku poole ja me ise sõitsime ju viimase tavalise rongiga.

Tagasi Fort Williamis kihutasime kohe juba tuttavat teed Bravehearti võttepaika, et ikkagi see ilus telkimiskogemus kätte saada. Hommikul lugesin sildilt, et mõeldud sõiduautodele ja telkida ei tohi. Enne meid oli seal juba 3 telki 😀

Esimene matkapäev
Braveheart park – Kinlochleven

Ilmateade lubas terve päeva väga tugevat vihma ja see pidas ka paika. Algatuseks tuli tõusta Ben Nevise vastasnõlvale, aga vaadet mäele ei muidugi ei olnud. Ei tea, kas täna ka keegi mäkke ronib, käis meie mõlema peast mõte läbi? Ju ikka. Hiljem tuli mahavõetud kuusik ja siis juba vana sõjaväetee mööda avarat orupõhja.

Vett tuli taevast, voolas mööda teed ja risti üle tee. Palju tuli ületada jõekesi, mida seal iga päev tõenäoliselt ei ole. Esimesed kaks tundi vaatasid, kust saab, edasi läks juba julgemalt. Saapad hakkasid vett läbi laskma umbes neljandal tunnil. Mõlemal jalal ja mõlemal matkajal. Ja voolas ikka edasi sisse, nii et aeg-ajalt tuli saabas ära võtta ja sokid ning sisetallad kuivaks väänata. Lihtsalt mugavam, kui ei lirtsu.

Õhtuks olid kõik kohad märjad. Isegi pesu. Mis ülevalt läbi ei tulnud, see oli higi seestpoolt. Tegime pika päeva, nii 7-8 tundi. Natuke vett oli läbi kilekoti kuidagi ka magamiskoti ligi pääsenud, aga muidu ei midagi hullu. Vana matkatarkus käsib ikka kõik veel eraldi kilekottidesse pakkida. Telkima jäime natuke enne Kinlochlevenit.

Siin kaasikus me telkisimegi.

Teine matkapäev
Kinlochleven – Kingshouse

Algatuseks läksime kohalikku poodi kilekotte ostma. Sokk pannakse jalga, siis kilekott ja siis märg saabas – taas vana matkatarkus. Vedas selle poega, sest kolmes järgmises lõigus poodi ei ole. Õnneks ostsime paki kartulikrõpse ka, millest jätkus kaheks järgmiseks õhtuks. Maailma suurim sise jääronimiskeskus oli kinni, aga postkontor oli lahti. Saime vahepeal märjaks saanud postkaardid edasise vettimise vältimiseks kodu poole ära saata.

Tagurpidi tulles jääb teise päeva sisse raja kõige kõrgem punkt, The Devil’s Staircase (551 m). Hea lauge tõus Kinlochleveni kohale ja siis laskumine mööda „Kuradiredelit”. Ilm oli pilves, aga ei sadanud. Ometi olid õhtuks minu närvid täiesti läbi, sest pilti ilmusid mitšid (midge) – mingid kihulasesuurused aplad tegelased, keda oli palju ja kes püüdsid isegi silmamunad peast ära süüa, sest vähesed katmata koha või nii. Seisma jääda ei saanud, istuda ei saanud, süüa ei saanud, aga mina ei suuda 6 tundi jutti käia, ilma söömata ja kott seljas.


Aga telkimiskoha leidsime ilusa, kõrgemal nukil ja kanarbiku vahel. Natuke peale Kinghouse hotelli. Seal hotelli juures sai ka kempsus käia ja naela eest dušši all. Mul naela ei olnud, aga nõud pesin küll kabiinis olevas kraanikausis ja võtsin ka joogivett.

Kolmas matkapäev
Kingshouse – peaaegu Tyndrum

Hommikuks oli plaan midgedega võitlemiseks valmis. See seisnes põhiliselt pikkade varrukatega magamispluusi kasutamist käte katteks ja puffi näo ette. Korra käis ka mõte minna hotellist küsima, mis neil seal pakkuda oleks. Hea, et ei läinud, sest kolmandast päevast kujunes imeilus matkapäev. Päike paistis, temperatuur 20 kraadi ja kogu tee puhus meeldiv tuuleke, seega ei ühtegi midged ja aega istuda, pildistada või vaadet nautida piisavalt.

Hommikul kerge tõus ja peale seda meeldiv lauge laskumine.
Vaated olid muidugi ilusad, näiteks: Buachaille Etive Mor (mägi), Rannoch Moor (raba, 130 km2), Bridge of Orchy .

Tegelikult pidi selle päeva teekond lõppema 16 km hiljem Inveroranid, aga kuigi seal jõe ääres telkimiskohti oli, oli päev alles õhtus ja kõndisime edasi. Ka Bridge of Orchy´s oli kerge ahvatlus telkima jääda, sest seal jõe ääres oldi ja pingid-lauad ja võimalus end vette kasta, aga kell oli ikka poisike ja läksime ka sealt edasi. Tõuse enam pole, ikka ainult kerge astumine mööda korralikku kunagist sõjaväeteed ja karjamaid.
Laagrisse jäime … jõe äärde. Õhtu oli tuuline ja ei mingeid midge. Tundus juba, et oleme selleks korraks pääsenud.

Neljas matkapäev
Peaaegu Tyndrum – peaegu Inverarnan

Tyndrumis on otse raha ääres järgmine pood peale Kinlochlevenit. Muidugi ostsime õhtuks kartulikrõpse ja lõunaks suure kalli ja megamagusa kirsikeeksi. Tõesti äge pood oli, oli samal ajal ka postkontor ja müüs suveniire ning kohvi.

Ja siis tegime Tyndrumist välja minnes matka esimese/ainsa ämbri. Kolasime mööda kuusikut ning järgmisele teeotsale jõudes tuttavat viita enam ei olnudki. Levi ka ei olnud, seega aluskaarti telefoniekraanile ei saanud, aga punkt kaardil näitas, et siin me küll olema ei peaks. Õnneks selgus, et rada tuleb mingis kauges tulevikus sama tee peale ja polnudki muud, kui mõned kilomeetrid lisatutvumist Šotimaa külaeluga. Veel hiljem selgus, et Tyndrumist alguse poole ongi viidad pehkinud ja halvasti märgatavad. Tuli lihtsalt igal teeristil varasemast tähelepanelikum olla.

DCIM100GOPROGOPR2081.JPG

Aga ega seal edasi ka midagi ägedat enam ei juhtunud ega tulnud: okaspuude segametsad, karjamaad, kosed, tee kord sõidutee ja raudtee vahel, siis pugesid raudtee alt läbi ja olid metsa ning raudtee vahel. Isegi mingi loomakasvatus talu juurde oli ring tehtud. Lisaks hakkas lõunast jälle sadama. Algul ei viitsinud vihmariided välja võtta, aga lõpuks oli ikkagi lühikeste pükstega jahe. Kõmpisime kuni sadu järele jäi ja leidsime taas toreda laagripaiga ja kohtusime taas midgedega, kes olid veel tigedamad, kui paar päeva tagasi. Hiljem liitus sama lagendiku peale veel viis kohalikku noort ja putukad sõid mu kanni täpiliseks, kui kiiresti telgi taga hädal käisid.

5. päeva hommikul leidsime end juba Iverarnanis. Selgus, et buss läheb kahe tunni pärast ja rong hoopis järgmisest asulast, sinna aga jala ei saa. Tee lihtsalt nii järve ääres ja mingit teepeenart ei ole. Nii jäime siis sinna külla päikest võtma ja bussi ootama.


Edasi juhtus veel vähem. Sõitsime päris mitu tundi Edinburghi poole tagasi. Teel tuli mõte ka linna ööbimine võtta. Saab kotid ära visata ja mõnusalt linnaga tutvuda, lisaks sooja veega pesta ja mõnusalt magada. Selgus, et lennujaama buss käib öö läbi ja läheb otse hotelli eest. Vaatasime mõned turistipunktid üle, jõime õlut kala ja kartuli kõrvale, käisime veel toidupoestoidukilet ostmas, et oma kotid taas üheks liita, viskasin pidulikult oma kauateeninud, aga lootusetult rääbakad matkasaapad prügikasti ja kobisimegi oma narisse teenitud ööund nautima.

Kojusõit sujus ilusti, Eestis ootas soojalaine ja mina jään kindlasti seda maailmanurka taga igatsema.

Lõpetuseks:
West Highland Way´l käisime 88,5 km, kolm lõiku jäi mingiks teiseks korraks.

Toiduks võtsime kaasa 1 kilo pudruhelbeid ja 2 pakki kondentspiima, 1 kilo nuudleid, 4 latti suitsuvorsti ja 700 g majoneesi. Lisaks ohtralt pähkleid ja šokolaadi. Poest ostsime kaks korda saiakukleid ja kartulikrõpse. Joogivesi tuli enamasti mägijõekestest. Nälga ei tundnud ja kaalust alla ei võtnud.

Metsloomadest nägime 5 hirve, mõnda sisalikku ja palju hiiri ning konni. Koduloomadest ainult lambad. Mitte ühtegi Šoti mägiveist, kuigi nende kodu peaks olema just Highland.

Suuremad kulud:
Lennupiletid kahele koos äraantava pagasiga: 146,86
Bussipiletid: palju (Glasgow – Fort William 2×29,84, Edinburgh – Lennujaam 10,13×2, Iverarnan – Glasgow 19,13, Fort William – Glenfinnan 15,14. Kõik pole nagu arvelt maha läinud, sest puudu on Edinburgh – Glasgow ots ja teine Iverarnan – Glasgow pilet)
Öömaja Edinburgh´is: 46,14

Matkavideo:

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.