Sörmlandsledeni jälgedes

6 kuud ja 1 nädal hiljem olin taas Rootsis ( esimesest korrast saab lugeda siit). Seekord valisin hoolega – et oleks Stockholmist kaugemal, et oleks ilus, et saaks rongiga. Siis ma veel ei teadnud, et Rootsi ühistranspordisüsteem on imeline ja sellega ei tasu ennast üldse piirata. Samas sai see matk ka imeline, nii et lõpp hea, kõik hea (tegelikult küsisin korra ka Sörmlandsledeni FB-grupist ka üle ja see kinnitas ainult minu valiku õigsust.

Muutus ainult plaanitud päevade arv. Oleks tahtnud rohkem, aga ühelt poolt olen ma jube kooner ehk päris iga raha eest ei lenda ja teiseks, teate, kui raske on praegu normaalsel ajal Stockholmi saada? Ryanair jõuab umbes 24.00 (päeviti erinev, mõni päev 23.30, siis 00.30, ma ei taha päeva öösel alustada), AirBaltic enam Tallinnast ei lenda, SAS tuleb kell 7 hommikul, aga nii 100 euri ots hinnaga ja selle sees kõigest 8 kilo kotti, nii et see tuleks veel juure osta. Nii sattusin seekord Rootsi minema hoopis laevaga (ikkagi kell 10.30 juba Stockholmis, hästi välja maganud, kõht ka täis ja stardivalmis.) Laeval siiski megaigav, nii et ma ei ole kindel, kas ma enam rohkem nii teen.  Tagasilendamiseks sobib see hiline Ryanairi lend suurepäraselt. Vahele jäi 4 matkapäeva.

1 päev – 17.04.2023

Bråvikeni lahe kaldal

Esialgne plaan nägi ette rongisõitu Krokeki (Kolmorden station) ja uuesti rongi peale Nyköpingist, aga ega ma väga ei süvenenud ning plaani peale päevade arvu vähenemist ka ringi ei teinud. Tegelikult ei oska sellel kivisel maastikul turnimise kiirust ette ennustada ja läheb nagu läheb. Kaart on mul hea ja maastikku loen hästi, nii et selle pärast pole mul vaja ette muretseda.

Plaan oli Sörmlandsledeniga kohtuda Kolmordeni loomaaia juures. Tegelikult on Krokekist Kolmordenisse 8 km ja seega 2 tundi põhiliselt asfaldil astumist. Samas avastasin, et sealt läheb läbi mingi teine matkarada ja liigub täiesti õiges suunas, aga rannikul ja vaated on väga ilusad.

Linnast sai välja ja ilu hakkas ikka juba kõvasti varem, kui 2 tunni pärast. Ühte kaardile märgitud ilusat kohta otsides liikusin mööda mingit täiesti tähistatud rada, mida minu kaardil üldse matkarajana polnudki (seega ingi kolmas rada). Liikusin mööda Bråviken´i lahe kallast ja see ilus koht kaljudel oli tõesti ilus. Kui kell poleks nii vähe olnud, oleks ööseks sinna jäänud.

Sörmlandsledeniga kohtusin alles õhtul ja see koht, kuhu ma ööbima jäin, oli samuti meeletult ilusa vaatega. Kuigi laavu oli täiesti vinks-vonks, panin ikkagi telgi üles päris kalju servale. Tule sain ühe tikuga üles, luiged sahistasid, vahel põristas mõni laev mööda, aga muidu täielik vaikus. Isegi tuulevaikus.

Kell näitas päeva teekonnaks 19 km, aga osa sellest kindlasti laeval ja Stockholmis.

Kohtumine Sörmlandsledeniga.

2. päev – 18.04.2023

Kuna ma olin sellest merevaatest nii vaimustuses, siis ei olnud kahtlustki, et jätkan rannas. Sörmlandsledeni haru 33:1. Oligi ilus, tublisti oli vaatamisväärsusi maha märgitud, näiteks käisin koopas ja rahapadasid vaatamas. Kahjuks sai see ilu ühel hetkel sadamas otsa (kaart ütleb, et Säter). Haru oligi mõeldud matkajatele, kes tulevad teiselt pool lahte.

Koobas.
Rahapada. Põhjast oli lubatud raha otsida. Kui leiad, võid omale jätta.
Säter.

Siin tuli valida, kas käia natuke vähem asfalti ja liituda Sörmlandsledeniga uuesti varem või käia natuke rohkem asfalti, aga jätkata rannikul. Ma valisin esimese. See oli taas viga. Mets on nagu mets ikka, ka Rootsis. Ainult kohati pohl põlvini ja kanarbik puusani. Pigem soine ehk ilma suuremate tõusude ja langusteta lõik. Kolmandik üldse raiesmik. Üsna tuuline päev sattus ka veel, ei olnud seal raiesmikel mõnus. Kiituseks võib öelda, et risu oli rajalt ära koristatud ja mõnes hullemas traktorirööpas ka midagi sillalaadset rajatud. Jalad püsisid ilusti puhtad ja kuivad.

Raba oli veel jääs (17.04.2023)
Kemps raielangi servas

Õhtuks jõudsin järve äärde. Tundus, et kalameeste meka. Iga 50 meetri tagant laud, lõkkease harvem, ämber ja laud kaldal, prügikastid jne. Laavud olid kõik koledad kui öö, põrandad põlenud, seinad soditud. Pidin taas telgi panema. Ja soojemal ajal ei tahaks seal olla. Samas eelmine laavu raiesmiku servas ja järve kaldal oli imeilus. Kui mul seda aega vaid nii vähe poleks 😀

Kell näitas päeva teekonnaks 21 km.


Laavu oli seest kole kui öö, aga tuulevarjuks hea, sai telgi laavu varju panna.

3. päev – 19.04.2023

Hommikune mets oli võrreldes eilsega imeilus. Asi oli tõenäoliselt hommikuvalguses. Kaks tundi hiljem olin taas rannikul. Ja taas oli imeilus. Andsin aga jalgadele valu ja jõudsin …. poodi. Rada viis sealt täpselt mööda. Koha nimi Nävekvarn. Ostsin sealt elu parima salati. Seisatasin hetkeks ka siidri leti ees, aga selle tassimine tundus mõttetu. Niigi oli edaspidise kartuses 2 kilo vett juba kotis. Allikaid rohkem ei lubatud ja selles eelmises oli ka seisev hall vesi, mida ei hakanud võtma.

Mulle meeldib, kui murdunud puud on läbi lõigatud. Juhtub ka nii, et ei ole ja siis tuleb sellisest asjast kuidagi üle saada.
Klassikaline rajavaade – kas kalju peal või kalju vahel.
Rand kaljude vahel. Siin, puude vahel, oleks tore öösel kiigega rippuda.

Kuna oli teada, et päev tuleb pikk ja õhtuks vaja jõuda võimalikult kaugele, siis olin ühes kohas valiku ees, kas minna vasakule või paremale. Sörmlandsleden läks mõlemale. Kaardi kontrollimine ütles, et ees on lahe kõrgeim punkt, aga sealt ei pea üle minema, ikkagi 64 meetrit tõusu. Ma võtsin ette, koos seljakotiga muidugi. Vaade oli tõesti imeilus ja tegu oli ka viimase sellise vaatega, edaspidi muutus kallas juba madalaks ja rooseks, isegi veised oldi tööle pandud, kõik nagu siinpoolgi Läänemerd. Pärast tuli muidugi sama rada pidi tagasi tulla, nii et koti oleks võinud alla jätta 😀

Gullängsberget, kusagil oli ka vikingite haud, mis mul jäi märkamata, aga praegu pilte vaadates oleks äge olnud. Kes satub, otsige üles.

Rohkem midagi erilist ei juhtunudki. Ühe koha peal oli nastik end päikese kätte meetriks venitanud. Ainult sisises mu peale, kui teda kepiga tagumikust sorkisin. Pidin siis kähku kuidagi üle saama. Ohutu küll, aga hääl oli hirmutavalt vali.

Loomadest nägingi kitsi-sokke iga päev. Kolmandal päeval kolme jänest ja esimesel lisaks veel üht nastikut.

Õhtuks jõudsin ühe järve (Mellsjön) poolsaarele laavusse. Imeilus koht, aga igasugu veelinnud karjusid nii mis kole. Eriti hull oli tüüp hüüp, kes oma pudelisse puhumise häält tegi öö läbi. Igasugu huvitavaid linde oli teisigi, näiteks üks laululuik tegi hommikul minu vaatamiseks teiselt kaldalt patrullreidi. Need on ikka hoopis teise näoga luiged. Väiksemad muidugi ka.

Öömaja järve kaldal tamme all.

4. päev – 20.04.2023

Mul nende viimaste päevadega ikka ei vea. Nyköping oli 19 km kaugusel, aga seda mööda asfalti minnes. No ei taha. Kõmpisin mõne kilomeetri, tegin läbi kohaliku ühistranspordi kiirkursuse ja maandusin Nyköpingis plaaniga minna Särmlandsledeni lõigule 45:1

Harilik Rootsi vaade teel bussipeatusesse.
Nyköpingi raudteejaam.

Neil oma app Sörmland, aga piisab ka täiesti Googlest ja bussis saab maksta ka pangakaardiga. Maksab 30 raha ja kehtib vähemalt tunni valideerimisest. Ainuke trikk selles, et Nyköpingis on vähemalt 3 bussiliini, mis sõidavad nagu metroo – läbi linna ja bussijaam on keskpunkt, seega saab sama numbriga sõita sealt kahele poole. Mina esimese hooga seda läbi ei hammustanud ning sõitsin valele poole. Ajaline kaotus pool tundi.

Aga ega sellest midagi polnud. See lõik oli maruigav – ühel pool roog ja teisel pool võsa. Vahel mõni laudtee ka, vaadet ei mingit. Lugesin 9,4 km hiljem projekti lõppenuks ja kõmpisin Nyköpingisse tagasi, et sõita oma lemmiklinna Stockholmi. Rongipileti saab taas appist, mille nimi on seekord SJ.

Stockis sõin kõhu täis, vaatasin üle oma lemmikkohad (kõik oli juba väga kevadine, esimesed tulbid ja kirsid õitsesid) ja oligi see matk läbi. Kuna viimane sobiv Märsta rongi tuli jube vara, sain piisavalt aega lennujaamas ka veel veeta.

Vasastan Stockholmis. Seal elab Karlsson.

Lõppsõna

Võrreldes eelmise korraga oli teistmoodi, et jalga panin saabaste asemel matkatossud. Revolution Race on praeguseks mu täielik lemmik kaubamärk. Kaasas olid matkakepid ja magamiseks kahene telk (see oli küll viga, sest katsu sa kahesele kusagil graniidi vahel piisavalt siledat pinda leida 😀 ) Koti kaal kõige selle juures umbes 10 kilo (toitu läks iga päevaga vähemaks) pluss siis puhas joogivesi, mida teine kord tuli ikkagi mõni liiter igaks juhuks kaasas tassida.

Vihma ei sadanud, tossud pidasid graniidil suurepäraselt, kepid olid igati abiks, paar jooksusammu enne vist samuti, sest midagi ei valutanud (mul üks põlv vahel ikka hakkab, sest astun alati üks jalg ees ja koorman seda nii rohkem), külm ei olnud, õhkmadrats andis juba esimesel ööl saba ja kahene telk oli graniidi jaoks liiga suur.

Kokku umbes 75 km. Valikuliselt Sörmlandsledeni lõigud 33 kuni 40.

Ametlik info kõik SIIN

Kas teen veel? Ikka teen.

Pildid tehtud iPhone 7 ja video GoProga.

Sörmlandsleden 2 liikuvas pildis.

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.