PÖFF ja “FCK 2020”
Pöffil olen ma käinud aastaid, kindlasti mitte algusest peale, aga oma 20 aastat juba kindlasti (2023 oli 27. PÖFF). Kunagi oli küll PÖFF detsembri meelelahutus ja saalidekski on olnud ikka igasugu kummalisi kohti.
Tänaseks 3 aastat tagasi nägin vabatahtlike otsimise kuulutust ja oli tunne, et aeg on festivalile midagi tagasi anda. Täitsin ankeedi, valisin ametipostiks „üllata mind” ja sattusin üllatus-üllatus fotograafiks.
Esimene aasta oli keeruline, aga õpetas meeletult palju. No katsu sa pimedas saalis, kus seinad on ka mattmustad, head pilti saada. Samas, kui sa juba seal pildi kätte saad, siis on igasugu muud fotoalased väljakutsed mujal juba lihtsad. Väga meeldis. Preemiaks võib ise nii palju filme vaadata, kui vähegi jaksad. Esimesel aastal skoorisin 10 filmi. Aasta oli siis 2021.
2022 olin tagasi. Nüüdseks juba kogenud hundina ei olnud probleemi, kas võetakse või kuhu võetakse. Sellesse aastasse jääb ka hetk, mille pärast sellist tööd saab tehtudki ja mida ma olen juba aasta aega tahtnud jagada.
Minu läbi aegade väga suur lemmik on olnud Scooter. Pöffil ka tuliuus film „FCK 2020”.
“FCK 2020 – Zweieinhalb Jahre mit Scooter” on dokumentaalfilm, mis jälgib Saksa techno bändi Scooterit, kahe ja poole aasta jooksul – nii privaatsetel hetkedel, stuudios, teel ja kontsertidel. Film on režissöör Cordula Kablitz-Posti poolt lavastatud ja kestab 1 tund ja 53 minutit. Filmsi on ka osa sellest, kuidas nad 2021. aastal Tallinna lauluväljakul toimunud kontserdil käisid, vanalinnas elasid, kuidas nad hotellis toa pimedaks soojendasid jne.
Filmis on ka eksklusiivseid arhiivimaterjale 29 aastat tegutsenud bändi ajaloost ja kajastatakse ka ansambli juhtkuju H. P. Baxxteri (päriselt Hans Peter Geerdes) emotsionaalseid tõuse ja mõõnu, mis saadavad teda Covid-19 pandeemia ajal.
Nägin nii filmi, kui oli ka võimalus selle filmi Küsimuste ja vastuste osa pildistada. Olgem ausad, seistes seal saali ees publiku ja HP vahel jalad ikkagi värisesid. „Mina saan olla siin, paari meetri kaugusel, vau!” Isegi Delfid ja Postimehed olid selleks hetkeks juba läinud.
No ja pärast. Kaelakaart annab sulle õiguse liikuda natuke rohkem ja mujal kui tavakülastajal. Ühel hetkel avastasin, et me oleme H.P. ga kahekesi tühjas koridoris. Otsustasin hetkega, et küsin pilti. Tegin kiiruga kaks enekat. Võimas. Kui oma hetke hiljem FBs jagasin, siis ei saadud minu emotsioonist väga aru. Kuna bänd on tegutsenud 29 aastat, siis pidi selline pilt juba kõigil olemas olema. Nojah siis.
No ja loomulikult olin ka 2023 kohal. Sel aastal nii värvikat elamust ei olnud. Filme kogunes 12. Grand Prix võitnud filmi nägin (ning pildistasin) ja mulle väga meeldis. See film vist oligi ka 2023 PÖFFi suurim elamus, aga see on juba üks teine lugu.
Kõik selle ürituse pildid (kõik ei ole minu tehtud): PÖFF Flickr
