Päkapikkudest

Sattusin just lugema teemat ühes FB grupis, kus ema tundis muret, kas ja kuidas lastele päkapikkudest rääkida. Sest nad oldi lubanud, et ei valeta lastele, aga päkapikud on ju valetamine.

Samas selgus, et see valetamine on lisaks waldorfinimestele ka usuga seotud inimeste teema ehk siis tegelikult on neid päris palju.

Seega on täiesti paslik ära rääkida meie pere kogemus. Ehk on kellelegi abiks.

See oli kaks aastat tagasi, kui Vanem käis lasteaia viimases rühmas. Seal otsustati, et lasteaia jõuluvana toob 25-eurosed LEGOd kingituseks. Keegi peale minu nagu vastu ei vaielnud ja ühel hetkel olimegi seisus, kus kõik saavad peale minu lapse ja veel ühe teise lapse, kellel usk ei lubanud.

Enne jõulupidu oli õhus küsimus, kuidas see asi lahendada. Et kas üldse mitte peole minna või rääkida ära või veel mingi kolmas lahendus. Ja mulle meeldis kõige rohkem soovitus ausalt ära rääkida, et lasteaias ei käi päris Jõuluvana, et vanemad teevad tegelikult need kingitused ise ning meie teeme selle rahaga midagi muud toredat. Laps oli siis kohe-kohe 7 saamas. Ja meie väga emotsionaalne laps ei poetanud ühtegi pisarat, sest kingituse ta sai, aga samas lasteaias käiva õega sarnase.

Jah, võib-olla nad said natuke liiga vara tõe teada, aga päkapikutamist ei sega see praegu karvavõrdki. Niikuinii on see üks mäng, mida tõenäoliselt paljud lapsed mängivad teadlikult kaasa, sest oluline ei ole see, kes toob, vaid see, et üldse midagi tuuakse. Ja mänguilu ise. No et jääbki mälestustesse, kui mäng, mida me mängisime kogu perega.

Praegu, kaks aastat hiljem, on meil lapsed 7 ja 8. Päkapikud käivad. Neile on kirjad kirjutatud, neile pannakse sussi sisse vastu piparkooke ja kommi. Muidugi otsitakse ka kodus hoolega seda päkapikunänni, sest emmel peab see ju kusagil peidus olema. Nad suvel leidsid eelmise aasta jäägikoti ka üles, mille olemasolu ma ise olin juba unustanud.

Aga jah, oluliselt pingevabam on lahtiste kaartidega mängida. Või kui vanad nii vanalt päriselt veel usuvad? Ma ise esimeses klassis enam ei uskunud, aga oli ka neid, kes veel uskusid ja, häbi tunnistada, neid sai natuke narritud ka.

Nii et kui kellelegi tekib kahtlus, kas rääkida või mitte, siis mina ütlen oma pere kogemuse põhjal, et tasub rääkida. Kui see pole mõttessegi tulnud, siis ei ole seda tarvis ka teha. Eks igaüks tunneb oma peret kõige paremini.

Muide, meie mitte päkapikku usku lapsed ehitasid päkapikkudele elamised ka. Maja kõrgus 10 cm, teine on uks ja välimööbel.  Maja seest pisikese mööbliga ja puha. Ainult lund ehk jahu poleks ehk pidanud nii palju laiali loopima.

Inspiratsiooni saab näiteks siit:

Või Google otsinguga tomtedörr.