Minu esimesed makroonid

makroon

Te ei kujuta ette, kui palju minu aju on sündinud “mõeldud-tehtud” meetodil. Kasvõi seesama koduleht. Ühelt poolt on igasugune tegutsemine hea, teiselt poolt võib läbimõtlemata tegutsedes kaotada mõttetult aega.

Eile oli lastel plaaniline puhkepäev ja kuna vihma ladistas terve päeva, siis me ka õues suurt midagi asjalikku ette ei võtnud. Sellest natukesest ei sobi aga kirjutada. Ja kuna mina laste kõrvalt ka midagi asjalikku tehtud ei saa, siis olin avatud uutele ideedele.

Idee tuli Facebookist. Hommikul vaatasid ühe sõbra seinalt vastu roosad makroonid. Nähtud-tehtud. Olgu öeldud, et ma pole selliseid asju kunagi söönud. Näinud olen palju ja kuulnud olen samuti palju, näiteks koolitusel käimine on väga moodne. Ja see kõik on tekitanud nii palju huvi, et igaks juhuks ostsin kord koju koti mandlijahu.

Seega olid ka vajaminevad koostisained ilusti kodus olemas. Retsepti sain sellelt samalt sõbralt, mis säästis googeldamise vaevast. Kiire polk andis välja palju erinevaid retsepte ja rohkem süvenedes oleks pidanud mõtlema hakkama. Nüüd lendasin julgelt peale.

Retsepti uurides tundus tegu olevat hariliku sefiiriga, kuhu siis mandlijahu ja tuhksuhkrut veel lisaks pandud. Ja kuna sefiiri tegemises olen üsna osav, ei hakanud ka siinkohal palju mõtlema. Aga võib olla oleks pidanud, sest arvan, et tegin natuke liiga paksu sefiiri ja sain natuke liiga paksu taigna, sest juhendis kirjeldatud voolamist mina ei täheldanud. Aga ega ei tea ju ka, sest pole varem näinud.

Igal juhul pätsid kerkisid ilusti. Kuna ka vormimisega ei näinud üleliia vaeva ehk siis ei ajanud taignat pritsikotti, vaid tegin pätsid lusikaga, siis olin töö käigus kindel, et oma esimesest saavutusest ma pilte ei tee. Tulemus sai aga üle ootuste ilus, seega kaks kiiret klõpsu ikkagi tegin.

Lisaks sai tulemus sigamagus. Vahele panin võikreemi, kuhu lisasin ka suure lusika täie (mets)maasika toormoosi ja seal sees käib ju ka tuhksuhkur.

Kas tulevikus veel selle ette võtan? Ei tea. Ise ma neid ei himusta, sest minu jaoks on natuke liiga magus suutäis. Teistele pereliikmetele aga meeldis. Mõneks ürituseks või siis külalisele ehk vahel teeks. Lisaks said minu makroonid natuke liiga suured, seega  järgmised teeks teelusikaga, et saaks lihtsalt ühe magusa suutäie kohvi kõrvale. Minu omad olid sellised Läti sefiiri suurused.

Lisaks prooviks vedelamat taignat, näiteks kõik muu sama, aga mandlijahu vähem. Kuigi retseptis olid koostisosad antud grammi täpsusega, siis ma ei usu, et millegi söödava valmistamine nii täpset keemikukätt vajab. Samuti saaks veel erinevate maitsetega nii küpsises kui täidises mängida. Ja veel on mul tunne, et sellisest taignast saaks Pavlova põhjasid genereerida. Nii et tulge mulle külla! Siis on põhjust veel proovida.

macroons
 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.