Minu esimesed lambimõtted

Ma pean vist kiirema korras minema kuhugi vereproovi tegema, sest ma olen viimasel ajal natuke liiga tihti väga väsinud. Näiteks täna öösel magasin 10 tundi ja eile 9, aga ma ei jaksa täna ikka mitte kui midagi.

Ise ma muidugi julgen arvata, et lapsed on minu energiavampiirid. Ma tunnen iga jumala keharakuga, et ma ei suuda nendega 24/7 koos olla (me ka magame ühes toas), aga praeguseks olen ma juba kaks kuud olnud (ok, mõned vabad hetked on olnud, aga isegi mitte 12 tundi jutti). Hiiumaal oli siiani lisaks minu ema, kes kah mind kuidagi energiaga ei rikasta. Pigem on ta nii negatiivselt meelestatud, et nädalaga sõidab kindlasti katus juba ära.

Ma unistan vabast õhtust ja paljude jaoks kummaline, aga ka sellest, et saaks ilma lasteta poodi minna, see tähendab et saaks mõne riiuli ees peatuda rohkem kui 10 sekundit ja valida, mitte haarata esimest tuttavat pakendit.

Täna jätsin siiski poodi minnes lapsed üksi koju, aga tegin siiski ainult minimaalsed ostud, mida oleks Hiiumaale kaasa vaja viia. Õnneks oleme kohapeal seekord jälle kõigest 2 nädalat, nii et ellu jäämiseks pole palju vaja. Igasugu ilu- ja mugavusasjad võivad oodata. Uue vakstu siiski ostsin täna ka.

Tegelikult on ka Hiiumaale tagasi minek puhas peavalu. Kõik praamid peale öiste on välja müüdud, seega tuleb minna lihtsalt praamisappa ja loota, et kellaaja valik sai õige. Nagu öeldud, lastega pikalt kitsas ruumis koos viibimine mind kuidagi ei rikasta. Nii ma otsustasin täna mitte minna, sest tõesti ei jaksa kogu aeg rabeleda. Eile just tulime Lääne-Viru ringilt. Jälle kahe päevaga pea 350 km autosõitu, paras ports matkameetreid ja hunnik määritud riideid. Ainult pese-paki-mõtle, mida võtta, mida jätta. Kotti ja autot. Samas see reis oli puhas puhkus, sest ühel hommikul tegi keegi teine kohvi ja keetis putru. Häbi tunnistada, aga ma ei pakkunud abi vaid nautisin imelist päikesepaistelist hommikut. Sellest kõigest aga kunagi pikemalt.

Ja siia lambijutu lõppu kirjutaks veel internetist. Hiiumaal sain selle asja korda. Tükk vingumist ja sebimist ning vähemalt siiani oli leviga kõik väga hästi. Kuidas praegu on, ei tea. Need Gd pidid olema piiratud suurus ja kui palju tarbijaid jaol, siis ei pruugi kõigile jätkuda. Praamide broneeringuid vaadates peaks tarbijad saarel olema. Aga noh, ehk vahel natuke ikka saab. Nüüd on linnas koduse Wi-Figa jama. Täna viskas üle ja helistasin klienditeenindusse. Selgus, et tõesti pole kiirus kiita. Ruuter muldvana, telefoniliin 2 km pikk, mis ei pidavat ok olema ning lisaks mingi kanal, mida naabrid võivad ka kasutada. Kanali vahetuse juhendi sain meilile, aga arvutit otse kaabliga internetti ühendada ei õnnestunud, sest millegipärast ei suutnud ühtegi sobivat juhet leida (kas ma siis tõesti siin kodus pole seda kordagi teinud? Ei mäleta). Nii saab teada, kas asi on ruuteris. Peaaegu pidin minema ilma lõpuni süvenemata uuesti poodi (ja jätma lapsed jälle üksi koju), aga ei viitsinud. Niikuinii sõidan homme ära. Hetkel liigutan pilt ja teksti üle telefoni.

Nii et armsad taevased jõud, andke mulle üks vaba õhtu. Siis saan jälle magamise asemel kõvasti tööd teha. Reedeste vabade tundidega kirjutasin valmis kolm eelmist postitust, ajastasin need, ajastasin oma fotolehele igaks päevaks ühe pildi poolde augustisse jne, aga see sotsiaalmeedia värk on ka omaette teema. Lihtsalt on igasugu mõõtteid ja kogemusi kogunenud. Eestlane lihtsale ei allu muu maailma õpetustele.

Sellised lambimõtted siis täna. Kusjuures kergem hakkas. Või on asi selles, et ma jõin just tassi kohvi 😀

Pilleäntu

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.