Minu elu parim otsus

sõru6Minu elu parim otsus on siiani kindlasti see, et otsustasin keskkoolis ära teha juhiload. Juba 20 aastat tagasi sai lõpuklassis üht ainet valida ning mina valisin sõiduõpetuse. Nii õppisime aasta läbi liikluseeskirju ja auto ehitust. Tunnistusel mul ongi kolm hinnet – ekspluatatsioon – 5, teooria -4 ja sõit -3.

Ja mul on hea meel, et ma reaalselt ka ARKis eksamil käisin, sest paljud saatusekaaslased siiski selleni ei jõudnud. Eks see eksam üks õudne hetk oli. Läksin eksamiautosse koos 3 juba varem korra läbi kukkunud poisiga, aga seekord ei olnudki eksamineerijal plaanis kedagi läbi kukutada. Jalg värises sellegipoolest, eriti platsisõidul.

Ja see kõik oli tasuta, ainult eksamite riigilõivud ja tõenäoliselt küll ka mingi kopikas õppesõidu eest. Seda viimast tegime punase Nivaga (parandage, kui sel autol oli mingi teine mark, lääne oma igal juhul ei olnud). Aasta oli siis 1996 😀

No aga sõit Hiiumaal ja Hiiumaa eksam on muidugi klass omaette ning reaalses elus pole sellega ikka suurt midagi peale hakata. Elu tõi mind ju peale keskkooli otse Tallinna. Eks ole erinevad elukaaslased andnud oma autot proovida, aga alati läinud meeletult närvi ja sinna see asi peale tülisid jäänud on. Eks igaüks teab, kuidas käituvad mehed algaja naisautojuhi kõrval. Saame aru, sest ka mulle tundub, et liikluses trikitavad kõige rohkem naised.

Kõige parem õpetaja on ikka elu ise ja pole ma nii lootusetu midagi, kui algul arvati. Kui ühe lapsega veel kuidagi saab, siis kahega on bussidega liiklemine juba puhas piin. Asju on liiga palju, ajakavad ei klapi jne. Nii hakkasin linnas sõitma ise, ilma õpetajata kõrvalistmel. Eks sai muidugi igasugu lollusi tehtud, aga kui teised autojuhid ka omaette pahandasid, siis seda ma igal juhul kuulnud ei ole. Muide, ma ise ka ikka omaette roolis räägin, kui mõni eriti masendav juhtum ette või kõrvale satub, aga eks reageeribki see, kes oskab. Õnnetusi on õnnestunud siiani vältida.

Praegu ma liiklen täiesti vabalt ja armastan meeletult vabadust tulla ja minna, millal tuju tuleb. Eile sõitsin marsruudil Kõpu-Käina-Sõru-Triigi-Tagaranna-Kuressaare-Kuivastu-Virtsu-Tallinn. See peaks olema umbes-täpselt 350 kilomeetrit.

Eestimaa on suvel imeilus. Mulle meeldivad heinarullid, kollased rapsipõllud, viljapõllud ja kaasikud teede ääres. Selliste sõitude saatjaks olen viimasel ajal avastanud Star FMi. Ok, päris Anne Veskit ei suuda kuulata, aga lood on seal tõesti klassika ning pea igaühega tuleb ka mingi lugu meelde. Nii vaatadki ilusat loodust ning lased peast vanu mälestusi läbi. Tundub, et mul on seda hetkel vaja.

Sõru-Triigi praami julgen suveseiklejatele soovitada küll. Juulis sõidab see kahe saare vahet 4 korda päevas. Olenevalt tuulest on sõidu pikkus 1 tund või natuke rohkem. Kõrgelaid on täiesti mahukas praam ka. Vähemalt eile hommikul said kõik ilusti peale ka, kuigi mina ise eelistan suvel varem ostetud piletiga sõita.

sõru sõru1 sõru2 sõru3

Teise nostalgialaksu saime õhtul Saaremaalt ära sõites praamile Hiiumaa sattudes. Sõitis see ju mõnda aega meie saare ja mandri vahet. Tore laev oli, kahju et sügisest on see siit täiesti läinud.

Ega me Saaremaal päris niisama ka ei käinud – viisime vanaema tema koju suvepuhkusele. Jah, ma olen pooleldi saarlane. Lisaks käisime Kuressaarest läbi, jalutasime ümber lossi ja käisime rannas. Loss ja lossi ümbrus on viimasel ajal ikka väga väga ilusaks tehtud. Ja Kuressaarega jääb minul alati eriline side – sai ju seal varsti 8 aastat tagasi abiellutud. Ja ka see on kindlasti üks väga tähtis hetk elus.

sõru5
Minu vanaema kodu trepil Saaremaal.

sõru4sõru7

sõru8

sõru10

Kuressaare
Kuressaare ranna mänguväljak

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.