Millal on õige aeg alla anda?

Pilt Fotolia pildipangast.

Nüüd siis olen JÄLLE jõudnud punkti, kus ma olen väga väsinud ja lihtsalt enam ei jaksa. Ja siis leidub alati keegi, kes ütleb, et sina ju puhkad kogu aeg.

Võimalik, et ma olengi totaalne looder ja pole seepärast mingit rikkust ja tuntust saavutanud, mis on vist tänapäeval edu mõõdupuu. Või noh, ma tegelikult tunnengi ennast loodrina, sest mulle lähevad kõik sellesisulised kommentaarid väga hinge. Muide, ma olen proovinud asja käima saada kolm aastat, mis on loomulikult üüratult pikk aeg. Palju unetuid tunde, koolitusi, õppimist, proovimist ja ei midagi käega katsutavat.

Huvitav, miks inimesed arvavad, et suure raha eest kusagil kontoris ennast sügades olen ma kuidagi rohkem tegija kui oma asja ajades. Täitsa ausalt ei teinud ma varem riigi raha eest kontoris suur midagi, praegu pean aga kõik oma eurod ise valmis tegema ja suutma ka maha müüa ehk siis kui ei tee, siis ka ei saa.

Omast aust ma ei puhka kunagi. Eriti praegu, kui lapsed kodus on. Terve nädalavahetuse õmblesin ja õhtuti olen üheteistkümne-kaheteistkümneni arvuti taga, et kirjutada blogipostitusi, töödelda pilte, panna Etsysse uusi asju üles, olgu siis tooted või pildifailid. Ja kuna minu sihtgrupimaa elab teises ajas, siis on õhtul ka mõtteks ka pinnida, tweetida, möllata Instagramis. Igasugu otsingumootorite jaoks pead sa olema pidevalt pildil ja kui korra juba põhja vajud, on sealt pildile saamiseks vaja teha jälle meeletus koguses tööd. Järele proovitud.

Ja üha sagedamini jõuan oma peas mõttele, et millal on õige aeg alla anda? Fakt on see, et ma ei ole ühelgi oma proovitud alal piisavalt andekas ja hea. Miks ma seda arvan? Või miks ma üldse nii mitmel rindel rabelen?

Ma lihtsalt ei tea, milline suund valida ja ma olen siiani lootnud, et valiku teeb minu eest ära keegi teine. Pidevalt on meeles üks Postimehe artikkel (LINK), kus kolm tublit naist rääkisid, kuidas hobist sai töö. Erinevad naised, aga lugu üks: tegid midagi, tegid nii hästi, et algul tahtsid sõbrad-tuttavad ka, siis tahtsid juba võõrad ka ja kui on nõudlust, siis tuleb pakkuda.

Ma olen ka lootnud, et olles pidevalt oma tegemistega pildil, tuleb välja, mida saan inimestele pakkuda. Kahjuks seda, et miski on lahe leiab keegi väga harva ja reaalse koostööni jõuab asi vast 1-2 korda kuus ehk siis ühtegi selgelt välja tulevat joont ei ole. Seda miskit ei ole ka nende oskuste hulgas, mida ma laialt ei reklaami. Nii et ei midagi, millest võiks saada töö.

Esimene variant on ennast läbikukkunuks tunnistada ja minna tagasi kindla palga eest kontorisse istuma. Tõenäoliselt on seal ka aega oma asjadega tegelemiseks, nii et päris pildilt ära ma ei kaoks. See pole muidugi aus tööandja suhtes, aga kes selle pärast muretseb?

Teine variant on valida loosimeetodil välja üks haru ja minna enne lõpliku allaandmist veel sellega edasi, sest selge on see, et viie asjaga ühtemoodi hästi tegeleda ei jõua.

Muide, ma ise kujutasin omale ette, et „ei hoia mune ühes korvis“. Et oma tööga ära elada, peaks ma välismaale müüma iga päev ühe kostüümimütsi, mis pole hetkel reaalne (ma ei tea, kas üldse kunagi on). No et siis nendel müügivabadel päevadel kirjutan midagi, teen kellelegi pilte või hoopis koon beebitekke 😀 Dream on 😀

Kallid lugejad, kui te viitsite, vaadake mu blogis ringi ja ehk tekib mingi ettekujutus, millisel alal ma olen kõige andekam? Ehk koorub siit midagi välja ja pääseb loosi võtmisest 😀

Ise võta nädala lõpuni aja maha. Minu isiklik postituste kuu norm on juba täis ka.

Puhkust teilegi!

 

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.