Miks minna Sharm el Sheikh ´i?
Väike meeleolulugu taustaks:
Sel aastal juba puhkusel käidud. Kirjutan, sest kui ma ise mingit materjali otsisin, ei leidnud ma suurt midagi. Niisiis otsustasime suvel, et järgmisel korral proovime midagi teistmoodi ja lebame nädal aega palmi all. Et ma selleks aga viietärnihotelli olin valinud, segus alles kohapeal. Lapsed tahtsid torusid ja veel rohkem torusid ning see valiku kriteeriumiks saigi. Miks just Sharm el Sheikh, enam ei mäleta.
Lend
Tšarterlend on ikka üks ülimugav liikumise vorm. Kohal kästi olla 2 tundi enne väljumist, aga registreerimine oli avatud kuni 45 minutit enne väljalendu, seega plaanisime kodust väljasõidu 2 tundi enne. Selgus aga, et kell 5 pole taksosid teps mitte võtta. Kodust saime liikuma 1,5 tundi enne ja seega lennujaamas palju passida ei saanud. Kõik kiire ja korralik.
Teenindus lennukis eestikeelne, pakid saab pärast kiiresti kätte. Ainult sellest ma ei saanud aru, kuhu kadus lennukitäis inimesi, kui meie sissesõidukaarte täitsime. Passikontrollis polnud enam kedagi, lennujaamahoones polnud samuti kedagi, aga pärast bussi peal pidime ootama. Kuidas nad nii kiiresti said ja kus nad vahepeal käisid?
Keel
Minu üllatuseks ainult ja ainult venekeelne. Mina, kes ma silpigi vene keelt ei oska, suhtlesin nädala pärast kõigiga täiesti vabalt. Aga muidu nad rääkisid vist ka inglise, itaalia, saksa keelt – seda, mida parajasti vaja 😀
Hotell
Algatuseks põrkas kohe mingi Tez-touri reisiesindaja otsa (loomulikult venekeelne), kes tahtis kohe õhtul ja hommikul vara lisaks teha infotundi. Ütlesime küll, et me ei taha mingeid reise ja rääkigu kohe ära, mis tal öelda on, aga tema läks hoopis närvi ja hakkas hädaldama, et tema ei saa ikka aru, mis meil ikka viga on. Tema on turiste näinud küll ja küll ja kõik on sõbralikud ja rõõmsad ning tahavad infotundi. Ja ta ei taha meile mitte midagi müüa. Issi andis siis alla ja käis seal infotunnis ära. Loomulikult midagi tarka teada ei saanud, mis on muidugi loogiline, sest tema oli reisifirma, mitte hotelli esindaja, küll aga üritati loomulikult pakette pähe määrida. Kõige lõpuks tuli anda mingile paberile allkiri, et me ei taha mitte mingeid reise ja sellega meie reisisaatja kogemus lõppeski ehk rohkem ta näole ei andnud.
Hotell aga nagu eespool öeldud viie tärni oma. Krunt koosnes tegelikult kolmest erinevast hotellist, aga olla võis igal pool. Haljastus tõesti ime-imelus. Soojendusega oli vaid üks ujumisbassein. Ja veepargis lastebassein. Torudes oli vesi külm. Igal pool oli palju vetelpäästjaid, kes suurt midagi teha ei lubanud. Ei lubanud ujumisbasseinis pead vee alla panna ega sisse hüpata ja Nooremat ei tahetut pea ühestki torust alla lasta, nii et sellega läks natuke pahasti. Noorem on 8, valetasime 9, aga ikka liiga vähe. Basseinis siiski kõpuks kõik hullasid nii nagu tahtsid.
Kehv oli muidugi see, et päike loojus kell viis ja siis pandi ka kõik torud ja basseinid kinni. Mingit õhtust vees tiksumist ette ei olnud nähtud.
Söök
Pakett kõik hinnas. Süüa sai kolm korda päevas buffee vormis, aga ajavahemikud oldi nii pikad, et vabalt oleks võinud käia mitu korda. Kahjuks oli valik nii suur ja kõht sai nii täis pugitud, et rohkem käia ei jaksanud. Muul ajal sai saiakesi, hamburgerit ja friikartuleid igast baarilaadsest tootest.
Söök väga mitmekesine – mitut sorti kartulit, igat sorti köögivilja (suvikõrvits, sibul, baklažaan, porgand, aedoad, kapsas), mitut sorti pastat, mitut sorti riisi, kala, paar korda krabisid ja kord tigusid, salateid, kana, leibasid, saiasid puuvilja, küpsetisi, kooke, suppe, magustoitu. Hommikul praeti vastalt soovitud lisanditega omletti ja lõuna ajal küpsetati pitsat. Sellele oli küll üsna raske jaole saada, aga mõne tüki ikka õnnestus hankida. Kohalik toit tundus suht vürtsikas. Sõime kõike ja mingit kõhuhäda keegi ei saanud.
Hämmastas aga see, kuidas toitu raisati. Eriti kohalikud. Võtsid mitu taldrikut suurte kuhjadega, sonkisid seal sees, nii et toitu lendas vasakule ja paremale (laud pärast õudne) ja saatsid tagasi. Ehk on selline nende viis näidata,et nad on rikkad?
Jook
Veini anti ainult toidu kõrvale, muidu sai õlut ja kange alkoholiga kokse mitmelt poolt. Libistasime põhiliselt rummi ja koolat.
Kraanivesi juua ei kõlba, aga muidu pole häda midagi. Lihtsalt maitse on spetsiifiline. Lõpuks tundis seda juba nii leivas kui ka Coca-Cola, sest seda tehti masinaga siirupist ja kraaniveest. Pudelivett sai igal ajal baaridest juurde küsida.
Mida teha Sharm el sheikh ´is
Nagu öeldud, pakette me ei võtnud. Rand ja korrallriff olid omal olemas. Üle vee paistis Tirani saar ja palju palju paate. Seal ka uhked riffid, aga piltide järgi rohkem sukeldujatele. Mulle kalavaatlus meeldib, aga lapsed keeldusid kaladega ühes vees olemast, seega polnud mingit pointi nelja peale 120 dollarit maksta. Parimad snogeldamise kohad peakski olema Tiran ja Ras Muhammad rahvuspark, eemal juba Dahab ka. Olen tõesti Dahabis paremat vee-elu näinud, aga ajas ka oma rand asja ära. Snorgeldasime päris mitu päeva. GoPro oli kaasas, tegin pilte ja filme ka. Aga ka sellega olid kohalikud hirmul ning natuke tugevama tuulega oli riffidel viiva silla värav lukus.
Kuna välja oli ka toodud Naama Bay ja sinna viis meilt isegi tasuta buss, siis otsustasime ühel päeval seal ära käia. Buss tuli 1,5 tunni pärast tagasi, aga me ütlesime, et meil läheb kauem aega ja tuleme taksoga ise. See oli viga. Seal Naama Bays ei ole mitte midagi teha, kui sa just midagi osta ei taha. Leidsime küll Carrefouri ja saime koju kaasavõetavad kommid ning maitseaind ära osta. Muidu pool kuuma päeva raisus.
Pühapäeval (seitsmes päev) sadas vihmalaadset toodet ja peale lõunasööki käisime ka Old Sharmis ära. Näha oli seal üks moššee ja palju kaubandust, kus kõik kaup ühesugune, hinnaga 1 dollar ja mingit tingimisruumi ei olnud. Kuna ilm oli halb, siis ajaraisk ei olnud. Rohkem me midagi ei leidnud, aga kusagil peaks veel üks majakas olema ja mingi kaubanduskeskus ikka ka. Lastega see kolamine vaevaline, nii et seekord jäid leidmata.
Ilm
Lennukis öeldi, et õues 23 kraadi. Tõesti tundus soe. Kui hotelli sisse olime reganud ja lõuna ära söönud, oli juba üsna jahe. Lisaks selgus, et torude juures on jääkülm vesi ja kohaliku basseini juures polnud samuti kedagi, sest kes see külmas vees ikka passib. Oli ikka kurb küll.
Hiljem nägigi programm välja selline, et hiljemalt üheksaks sööma, siis basseini äärde, siis randa, siis jälle sööma ja õhtul torudesse, aga kolmest hakkab juba päike madalale vajuma ja läheb jahedaks.
Päeval temperatuur 22-25. Paaril õhtul tuvastasin ka temperatuuri 20 ja 22. Pühapäeval (seitsmes päev) oli pilves ja sadas mingit uduvihmalaadset asja. Esmaspäeval oli päris jahe, aga siis tulime juba lennujaama ära. Õhtul siiski sokkideta ja lühikeste pükstega olla ei saanud, sest millegipärast oli palju sääski. Natuke saledamad, kui meie omad, aga ikkagi suured. Jalad siiani täpilised ja sügelevad, sest no kes see siis suvel sokke kannab 😀
Müügimehed
Igasugu müügimehed ründasid kohe esimesest hommikust peale. Esimese päeva õhtuks oli nii kopp ees, et ühele, kes kukkus jälle ohkima, et miks ma temaga rääkida ei taha, käratasin, et iga viie minuti tagant tahab keegi rääkida ja tõesti enam ei jaksa. Sai vist aru, sest lasi jalga.
Aga üldiselt olidki nad kõige tüütumad esimestel päevadel, sest samad näod. Hiljem juba tervitasid sõbralikult ja muigasid, kui uusi nägusid kotiti. Hinnad aga olid endisel kõrged ja midagi alla ei saanud. Lapsed erutusid punupatsidest, mille eest küsiti 30 dollarit nägu. Mina ütlesin, et võtan kaks 10 eest. Tagasi ei tuldud enam kordagi 😀
Hinnas tingida ei saanud ka ei Naama Bays ega Old Sarmis. Lihtsalt öeldi tuima näoga ei ja järele ei tuldud. Mingid draamat, et õu friend, ma olen nii õnnetu bla-bla-bla ei tehtud kordagi. Ühe sõnaga kaupmeeste osas on mul Dahabis käigust oluliselt helgemad mälestused.
Takso
Ainsad, kes natuke kaubelda üritasid, olid taksojuhid. Saime kohaliku baarmeni käest teada, et 2 dollarit ots on Old Sharmi on täiesti ok. See teeb 35 kohalikku. Meil dollareid ei olnud, seega arveldasime kohalikus. Esimese hooga küsitakse kohe 10 dollarit. Naama Bayst tulime lõpuks 60 kohaliku eest, mis teeb 3 eurot ning saime natuke nalja ka ja Old Sharmist 70 eest. Minnes maksime 100 ja keegi ei vaielnud 😀 Vahemaad on muide pikad, hotellist Old Sharmi näiteks mingi 25 km. Aga teed head ja kõik kihutavad nii mis kole.
Toateenindus
Meie Muhumees (lapsed ristisid nii järjekordse Muhamedi) eriti usin ei olnud. Koperdas toas vähemalt terve tunni ja kui hommikul kell 9 ei tulnud, siis tuli õhtul lihtsalt toast välja visata. Ta liikus päev läbi koridoris, ju siis alustas üks päev ühest ja teine päev teisest otsast. Toad olid aga puhtad (lapsed magasid eraldi toas) ja padjad Egiptusele harjumatult pehmed. Viie tärni värk ikkagi.
Rätikust väänas loomi kahel päeval. Aga Liisa talle meeldis, alati hüüdis koridori peal järele. Lisa on lihtsalt rahvusvaheline nimi ja jääb kõigile hästi meelde.
Elekter
Vool oli vahelduv. Ühel päeval oli nii vahelduv, et torusid lahti ei tehtudki. Meie toas paar viimast päeva ei põlenud vannitoa tuli ja elutoas ainult 1 laualamp ehk siis elektrit anti osaliselt. Teleka jaoks aga anti.
Jootraha
Jootraha keegi otseselt ei küsinud, aga mõnele natuke ikka andsime. Eriti usin oli söögisaali kelner. Paari päeva pärast nii kui nägi, tõi juba mahla ja veini laule ära. Natuke raha sai ka kohalik baarmen, kell juurest alati koksi kaasa võtsime ja õhtul pikemalt istusime ning kõige vähem vist meie armas Muhumees. Temale aga jätsin lisaks paar Eesti šokolaadi.
Tervis
Viis päeva enne lendu jäin nohusse ja paar päeva enne kadus hääl. Arvasin küll, et tervis soojas paraneb, aga võta näpust. Viis päeva nina lihtsalt lakkamatult jooksis. Nuuskasin kõik taskurätikud otsa ja Muhumees tõi uued alles küsimise peale. Mingil hetkel tuli köha ka. Aga palavikku õnneks polnud ja nii meres kalauuringutel ikka käisin. Basseini ja torudesse nina ei pistnud. Reede (viies päev) õhtul aga tundsin, et nüüd on küll palavik. Läksin vara magama, higistasin terve öö ja hommikuks oli nohu nagu peoga pühitud. Köhin küll siiamaani. Aga tahan öelda, et ei lähe see haigus soojas nii lihtsalt üle midagi ja see kindlasti rikkus mingi osa puhkuse nautimist ära.
Niisiis igati soovitan Chrmillion Hotelsi kompleksi. Kokku on neil isegi neli hotelli, üks küll merest eemal, aga sealt tuuakse rahvas bussiga samasse randa. Praegu, nädal hiljem, tahaks juba tagasi. Tõesti väga ilus kompleks, maitsev toit ja meeldiv poputamine. Teenindajad ei ole üleliia tüütud ja ikka on tore soojas lihtsalt lamada ning just viietärni hotellis. Seal küll arvasin, et ma sellist lamamispuhkust enam ei võta 😀
