Mida teised on minust rääkinud?

Niisiis kirjutamise väljakutse teine päev ehk kirjuta sellest, mida keegi on sulle sinu kohta rääkinud, mida sa mitte kunagi ei unusta.

Vot see on teema, millest ma kirjutada ei oska. Nimelt arvan, et sellised igasugu tagarääkimised ja asjad toimuvad kahekümnendates. Eks siis ikka oli minulgi lugusid, mis ajasid hulluks, kus teised teadsid sinu suhtest rohkem, kui sa ise ja elu oli nagu halvas mehhiko seebikas, aga praeguseks ei oma need hetked ja jutud enam mitte kellegi jaoks mitte mingisugust tähtsust. Ehk siis kui sa kahekümnendates arvad, et see on midagi mida sa kunagi ei unusta, siis unustad ikka küll või kasvad üle. Ja hiljem oledki juba ise või on teised su lähedased juba nii palju arenenud, et tühja loba ei aja ning niisama hinnanguid ei anna.

Aga et midagi ikka rääkida, paneks siia kirja pea 9 aasta vanuse loo.

Olin just hommikul leidnud rasedustestilt kaks tumeroosat roosat triipu ja õitsesin töölaua taga nii, et vastaslaua kolleeg märkas ning küsis ja ma millegipärast rääkisin ka. Nädal hiljem kutsus ülemus oma kabinetti (või oli see suisa 5 päeva hiljem), soovis õnne ja ütles, et pean hakkama omale asendajat leidma. Stopp! Ma pole veel arsti juureski käinud ja juba asendaja. Hiljem selgus, et see info liikus minu kabinetikaaslaselt tema sõbrale ja sõbralt minu ülemusele. Oluline on loo juures see, et kõik kolm on mehed ja nad ei olnud väga noored.

Siingi polnu tegelikult midagi hullu, sest uudist mitu kuud varjata mul plaanis polnudki ja et kõik hästi läheb, polnud ka kahtlustki. Lihtsalt üllatas see, et mehed on veel suuremad lobamokad kui naised.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.