Meie pere veteranide MMil
Ma ei teagi, mis taevased jõud on olemas, aga need on hämmastavad, sekkuvad ikka õigel ajal. Tundub, et ma oma väsinud kehaga poleks pidanud sinna lõunasse minema. Ega see öö seal sünnipäeval tõesti väga unerohke ei olnud ja täna öösel valutas mul kõrv nii kõvasti, et pidin valuvaigistit võtma, et saaks edasi magada. Päeval on tunne ikka veel väga nõrk, nii aeg tuleb jälle maha võtta. Seega uuesti Hiiumaale tõenäoliselt kolmapäeval. Siis on juba väga vaja.
Aga ega täna ka päris voodis saanud olla. Nimelt juhtus nii, et Eesti sai omale veteranide orienteerumise MMi korraldamise õiguse ja kuna selle spordi jaoks on kõik 35+ inimese juba veteranid, siis meie Issil hakkas jalg värisema, värises kohe nii palju, et panigi ennast kirja. Kallis lõbu, aga samas inimesel peab mingi hobi, eesmärk ja preemia ju olema. Uhke värk ikkagi. Natuke tahaks isegi seal olla.
Sel nädalal siis ongi trenniaeg läbi ja need võistlused (LINK) käes. Täna olid vanalinnas sprindi finaalid. Vedasime ennast ka kohale. Kui mindagi muud ei näe, siis sportlasi ikka näeb. Mulle see suurte võistluste melu meeldis väga, oleks tahtnud ringi luusida, pilte teha ja õhku sisse hingata, aga lapsi pole siis mõtet kaasa võtta. Nende jaoks oli see vist natuke liig, lisaks muudkui “lähme sinna, vaatame seda, mul on palav, tahaks koju, tahaks jäätist …..”
Aga Issi nägime ära ja mõne pildi tegin ikka ka.
