Meie pere päkapikud

Ma olen olnud juba mõnda aega teada-tuntud liigtarbimise vihkaja või siis kooner, nagu sõbranna mind hellitavalt nimetab. Ja nüüd hiljuti tuli jutu käigus välja, et olen ennast täiesti valesti hinnanud ja tegelen jõuluajal suisa priiskamisega. Nimelt käivad meil päkapikud mitte ainult lastel, vaid kogu perel.

Esimesed päkapikud käisid meil 7 aastat tagasi, või kas käisid, seda ma enam ei mäletagi. Igal juhul need punased sokid tegin ma pildi failiinfo põhjal 7 aastat tagasi ja need on nii kamina serval rippunud igal jõuluajal. Esimesi sokke oli muidugi kolm, aga vist juba aasta hiljem õmblesin samast materjalist juurde ka Noorema soki. Tema oli siis alles kolmekuune.

 

Pilt aastast 2009.

Päkapikud hakkavad meil käima 1. detsembril, mitte esimesel advendil. Sel aastal algas advent eriti vara ja neljal viimasel novembri hommikul oli seepärast eriti palju kära, sest teistel kõigil ju juba päkapikud käivad. Kusjuures jõuluasjade kast otsiti välja pühapäeval ja pandi sokid kamina külge ka. Muu kraami suutsin peaaegu kasti tagasi korjata. Jäid jõulutuled, päkapikud, lumehelbed, paberist volditud kuused… Meil on niigi kõikidel vertikaalsetel pindadel liiga palju asju ja kuu aega lisa ei anna mingit efekti. Jõululaupäevaks õnnestub ehk kordki luua ja siis on teine tera.

Ideaalis peaks olema nii, et Issi täidab minu jõulusokki ja mina Issi oma, aga reaalsuses on see rohkem nagu minu ülesandeks kujunenud. Sokid ühelgi hommikul tühjad ei ole. Mida siis päkapikk toob? Hiinast sai tellitud Lego-laadseid kujukesi, aga need ei ole osutunud eriti popiks. Barbiriided Hiinast on alles teel. Paari kuu jooksul olen hoidnud silmad lahti ja varunud mitmeid soodsaid raamatuid ning nuputamisajakirju. Vahel saadavad lapsed kingituse kahepeale, näiteks üks DVD on kusagil peidus.

Päkapikk toob ka puuvilja ja pähkleid. Kuigi meil on oma aia õunad ja poebanaanid alati saadaval, toovad apelsinid, mandariinid, kiivid, pomelo, melon, hurmaa ikka rõõmsa meele. Ostsin ka looduspoest pulgakomme ja ausat šokolaadi ning kui aega saan, teen ise küpsiseid või mõnd patuvaba maiust. Igal aastal on päkapikk toonud ka vildikaid, pliiatseid, kleepse, värve, mõne kaelakee, aga praegu selliseid asju veel kodus ei ole. Eks pea kolm nädalat ole veel aega ka. Ja jooksvalt vajaminevaid praktilisi asju toob päkapikk ka. Näiteks kogu pere hambaharjaring on alles ees.

Aasta 2016.

Tegelikult minu lapsed enam päkapikke ei usu. Eelmisel aastal ju olin sunnitud Vanemale ära rääkima, miks lasteaia jõuluvana talle samasugust Lego ei too nagu teistele. Ühel õhtul ütles Nooremgi mulle: „Emme, ma ei usu, et päkapikud on olemas. Ma arvan, et sina paned asjad soki sisse“. Vanem siis parandas „Ei, emme annab asjad päkapiku kätte ja päkapikk ikka paneb!“ Ja vahel nad küsivad, et kaas ma tean, mida päkapikk homme toob?

Lõppkokkuvõttes ei ole ju vahet, kust need asjad tulevad, peaasi, et midagi tuleb. Just seepärast käivadki meil kogu perel päkapikud, et nii armas on omalgi vahel üllatatud saada. No need päevad, kui ise omale päkapikk olema ei pea.

Mõnusat jõuluöötust!

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *