Matkamess projektijuhi silmade läbi

Seda, et ma pean hakkama messi korraldama, sain teada detsembri algul. Ilma igasuguste teadmiste ja kogemusteta, sest ma ei ole varem ühtegi suurüritust korraldanud. Eks mind ole ennegi elus pea ees tundmatus kohas vette visatud ja lihtsalt tuleb ujuma õppida, seda ma teadsin. Ka seda teadsin, et ma selle ära teen, aga mida see teekond endast kujutama hakkab, ma ei teadnud.

Tallinna Lauluväljak
Reede, 31. märtsi hommik.

Aga kusagilt tuli peale hakata, sest muidu pall veerema ei hakka. Niisiis esimesed tutvustavad kirjad sai välja saadetud jaanuari keskel. Ja sealt edasi, kuni eilseni, mil toimus Matkamess, on olnud päevad täis kirjutamist, helistamist, närvilisi hetki ja muidugi ka helgeid hetki. Ma polnud harjunud, et pidevalt oli ikkagi vaja hoida telefonil helin peal ja Internet meilidele vastamiseks käepärast.

Päris mõnda aega magasin öösiti 5-6 tundi ja lõunasööki ei saanudki. Samas, kui mina läksin kell üks magama, siis peale seda oli kirju tulnud veel ja veel. Tähendab ka teised olid öösel üleval ja nendega tekkis selline mõnus ühtsustunne.

Kuna tegelikult tegelesin samal ajal veel kahe enda projektiga, siis õppisin õige ruttu asjade pärast mitte üleliia muretsema. Küll lahenevad omal ajal ja minu meelest kõik lahenes ka. Ühesõnaga, kui ma magasin, siis ma magasin hästi.

Hommikul käed-jalad tööd täis.

Ma olen pidanud lahendama tohutus koguses igasugu muresid ja probleeme, võtma kiiresti vastu otsuseid, õppima kiiresti igasugu mulle tundmatuid asju, leidma lahendusi või leidma kedagi, kes leiab lahendusi, võtma viisakalt vastu rünnakud, mille lahendamine ei sõltunud minust jne. Lisaks inimestele, pidin tegelema ka parkimise, helitehnika rendiga, ruumide koristamisega, viimasel päevadel meediaga jne. Isegi kiirabi sain eile esimest korda elus kutsuda ja teada, kui vajalik on osata esmaabi anda. Täitsa ausalt, mina oskasin ainult helistada ja neile mingit adekvaatset infot anda ei osanud. Minule, kogemuste sõltlasele, muidugi mesimagus aeg.

Harilik tööolukord – mina, telefon ja mehed. Foto: Tõnu Pihelgas

Kokku õnnestus koguda täpselt 55 erinevat elamuste pakkujat. Ja loomulikult õnnestus kahe päeva jooksul nendega ka reaalselt kohtuda ja kellega rohkem, kellega vähem ka törts juttu puhuda. Oma sõpru käis läbi vähe, aga see-eest käis palju muid vahvaid ja toredaid inimesi, kellega ehk kohtume ka kunagi edaspidi.

Külastajaid käis umbes 3500, see on natuke vähem, kui eelmisel aastal. Samas kõik, kellega rääkisin, arvasid, et rahvast käis rohkem, sest juttu tuli ilma pausideta rääkida vähemalt kümnest neljani. Võimalik, et eilse koerailmaga ajasid ennast välja ainult tõelised huvilised, kel oligi tõesti midagi küsida ja uurida. Samas veel täna küsitakse, et miks ei ole kaks päeva ja oleks ikka väga tahtnud tulla. On tore teada, et see valdkond huvitab ja arenguruumi veel on.

Foto: Tõnu Pihelgas

Ja on teada, et mess toimub ka aasta pärast, siis küll 31. märtsil. Aga seda, et ka samas kohas, mina hetkel lubada ei julge. Kuigi Lauluväljak on imeline koht ja sealsed töötajad on väga toredad ning abivalmid, kellega on suisa rõõm koostööd teha, siis vähemalt mina kardan, et me ei mahu sinna enam ära. Üks ja teine ütles, et nad tuleks järgmisel aastal ka ja võtaks rohkem pinda ning terve hulk on neid, kes sel aastal veel ei jõudnud, aga järgmisel aastal tuleks küll.

Kui ma kunagi varem ütlesin, et ma sain teada, et mulle ei meeldi telefoniga rääkida, siis ei meeldi see mulle siiani. Mu telefon on täis võõraid telefoninumbreid. Äkki peaks mõne tuleviku tarbeks salvestama? Sama lugu on kirjadega, postkastis on neid tuhandeid. Kustutaks meeleldi ära, aga kui kolleegid Matkaliidust otsivad ja leiavad veel aastaid vanu kirju, siis tekib tunne, et pean enne veel hetke mõtlema, mida võtta ja mida jätta.

Ühesõnaga emotsioonid on veel päev hiljem laes. Eks nüüd tuleb veel korra maha istuda ja plussid-miinused-uued plaanid läbi arutada ja mõneks ajaks uute projektidele keskenduda. Aga fakt on see, et kõik saavad hakkama ükskõik, millega. Tuleb ainult kätte võtta. Näis, kas hakkan sellest sahmimisest puudust tundma. Püsige lainel!

Rohkem messipilte leiab: Matkaliidu albumist.

Elamuspank. Foto: Tõnu Pihelgas

Kodused tulid õhtul appi.
Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.