Malta reisikiri

Eellugu

Et saaks varbad paljaks ja natuke päikese all värskes õhus ringi liikuda, tegime aasta algul spontaanse otsuse sõita Maltale. Saab nii, et koolist/töölt puudub kolm päeva. Saab riigist aimu ninna ja kui meeldima hakkab, saab alati tagasi minna.

Kuigi mul on Google kaardile märgitud üle 600 punkti, kuhu tahaks elu jooksul jõuda, siis Maltale ei olnud märgitud ühtegi. Eks otsustavaks sai see, et hommikul nägin sotsiaalmeedias infot soodsate lennupiletite kohta ja üks sõber hulkus ka parajasti sealkandis ringi ja oli omadega väga rahul.

Reisiselle on neli: isa, ema ja teismelised lapsed (12 ja 14). Kuigi mina olen ka arhitektuuri ja skulptuurihuviline, oleme kõik kokku ikkagi looduse ja liikumise huvilised, seega on järgnevalt rohkem loodust kui midagi muud. Püüdsin programmi panna kõigile midagi, aga läks nagu läks (näiteks poodlemishuviline jäi oma osast peaaegu täiesti ilma ja hoopis mina ostsin omale kaasa oranži kleidi 😀 ).

Esimene päev – lend ja muu transport

Ega siin midagi keerulist polegi, otselend Tallinnast, neli tundi ja kohal. Kohapeal liikusime ringi ühistranspordiga. Bussikaardi saab näiteks lennujaamast. Kõik üle 10-aastased on täiskasvanuna kirjas ja valida saab kas 7-päeva kaardi (21 eurot), 12 sõidu kaardi (15 eurot) vahel või maksta iga kord eraldi (talvel 1.50 ots, saab paberpileti ja seda võib siis järgmises bussis jälle edasi piiksutada kuni 2 tundi). Esimene tundus kõige mugavam. Kuigi vanad kaardid olid olemas, siis mul ise neid kodus ette täita ei õnnestunud. Võib-olla letiteenindaja kohapeal oleks saanud, aga mul polnud vanu kaarte kaasas ja selle mõtte peale tulin üldse hiljem, nii et ei taibanud küsida ka. Kaart ei kehti kindlasti TD liininumbriga (ekspress) bussides.

Riik ise on megaväike, seega kõik käe-jala juures. Kuna enamik riigist on linnad ja linnakesed, tänavad kitsad, tihti ühesuunalised, vahel ei pööra buss üldse ühe korraga väljagi, siis võttis liikumine siiski omajagu aega. Liiklus vasakpoolne, kui tahad peale, viibutad kätt, kui tahad maha, vajutad nuppu, kui buss täis, siis peale ei võta, aga muidu käivad piisavalt tihedalt ja üsna nii nagu plaan lubab. Mulle meeldib Google maps, aga kahel viimasel päeval tekkis sinna mingi error ehk näitas ainult kriipsu ja käskis jala minna, nii et siis tuli kasutusele võtta Tallinja app. Kõik väga loogiline, nii et mingeid ämbreid me ei teinud.

Õhtul registreerisime hotelli sisse (Sliemas), sõime pitsat (hinnad umbes sellised nagu meil, aga pitsa megasuur), käisime poes (Lidl) ja jalutasime Sliema promenaadil, sest pimedas oli hea ka #geopeitus mängida (Sliema Ferries sadamani välja).

Teine päev: Mdina, Ir-Rabat ja Dingli kaljud

Buss ideaalis Sliema – Bombi ja Bombi-Mdina. Google näitas muidugi Valletta kaudu ja nii me sattusime kohe ühte parki ja Valletta väravate ette Tritoni purskkaevu juurde. Kuna oli tore, siis kulus seal natuke plaanivälist aega.

Sliema rand
Tritoni purskkaev Valletta linnavärava kõrval.

Mdina siis Malta vana pealinn. Mäe otsas (seega suurepärase vaatega igas suunas), müüridega piiratud, kollasest paekivist detailirohke, kitsaste tänavatega ja väga puhas. Mängisime geopeitust, sõime jäätist ja vaatasime sisse ainsasse kirikusse Maltal, kuhu me sisse vaatasime (Püha Pauluse katedraal).

Püha Pauluse väljak
Püha Pauluse katedraal.

Nii kui müüride vahelt välja tuled, oled Ir-Rabatis. Me otsustasime seal ära käia Püha Pauluse katakombides. Neid katakombe on Maltal rohkem, seega käi seal, mis on kodule lähemal või jääb teele. Meie valitu on ka Malta suurim (kas ka vägevam, ei tea). Ulatuslik maa-alune galeriide ja hauakambrite süsteem. Sisse saab vaadata umbes 20st kohast. Algul ka muuseumiosa, kus saab vaadata asju, mis haudadest leitud ja mõningaid konte ka. Näiteks need ringid on lauad, mida kasutatakse surnud sugulaste mälestamiseks pidulikel söömaaegadel). Algul põnev, aga lõpuks üks ja sama kõik. Samas aias oli tuulevaikne ja soe, mandlipuud hakkasid õitsema, sidrunid olid valmis, nii et tore niisama ka istuda. Pinke ja lauakesi jagus.

Laud, kuhu toodi pidustuste ajal surnutele süüa.

Edasi oli plaan kohtuda 201 bussiga, mis käib kord tunnis, aga on ainuke, mis sõidab kohe rannikule välja, ja sõita Dingli kaljudele. Bussipeatus oli lähedal, bussi tuleku aeg ka lähedal, seega võtsime lõunasöögiks nurgapoest pika saia ja saiakesi ning edasi oli ainuke koht, kus bussi ei tulnud ega tulnud ega tulnud. Olime juba teise bussiga Dinglisse sõitnud ja jala teel rannikule, kui buss lõpuks tuli võttis meid ning ühed teised turistid peatusevahelt ikkagi peale.

See on piirkond, kus tasuks kõvasti rohkem ringi vaadata, kui meie seda tegime. Seal on Malta kõrgeim punkt, imelised vaated, mõnus poorne kivim igal pool jalgade all, päikeseloojang, Filfla saar (mis legendi järgi olevat kunagi olnud küla, aga külarahvas oli ketserid ja jumal vihastas ning viskas ning viskas selle küla tagurpidi vette. Kusagil lähedal on nüüd selle koha peal karstikraater). Rahvast muidugi megapalju jalutamas, istumas, pikniku pidamas, sest pühapäev või nii. Tagasi saime taas 201 bussiga, aga noored olid juba väsinud ja tigedad.

Kolmas päev: Marsaxlokk ja Pretty Bay

Lubasime  noortele, kes olid hommikul ikka veel tigedad, liivaranda seega mõeldud-tehtud. Kuna kõige soojem aeg päevast on 12 ja 14 vahel, siis enne ikka mujale ka. Marsaxlokk on vist kõige turistikam Malta traditsiooniliste värviliste puidust paatide vaatamise koht. Hommikul õnneks mõnusalt tühi. Söögikohad alles sättisid ja nännimüüjatest polnud jälgegi.

Paatide erksad rohelised, sinised, kollased ja punased toonid sümboliseerivad maad, päikest, merd ja põlde. Malta paadidel on silmad ka, puidust nikerdatud, paksude mustade kulmudega. Seotud õnne ja ebausuga. Väga täpselt pole muidugi teada. Tegin omast arust palju pilte, aga korralikku silmapilti ikka pole.

Pretty Baysse läksime jala. Ei läinud mööda rannikut (mida oleks mina valinud), vaid otse läbi poolsaare. Ei saanud väga otse, sest mingid kaardile märgitud rajad lõppesid kellegi hoovis ja nii tuli peateele tagasi tulla. Aga nägime külaelu, oli soe, lilled õitsesid ning mööda sõitis mõni üksik auto.

Külaeluvaade.

Pretty Bays kohtusin postkontoriga (postkaardiputkades millegipärast marke ei müüdud), kust sain koju saatmise postkaardile margi (jah, me saadame omale postkaarte) ning pastizzidega (kohalikud väga krõbedad enamasti kodujuustulaadse täidisega pirukad). Mulle maitsesid, lastele mitte nii väga. Õnneks on nendes saiaputkades muid hõrgutisi ka.

Rand oli tõesti soe ja liivane, interneti andmetel vesi 17,2 kraadi. Ujujaid oli teisigi. Mõnus. Nagu suvi. Otse ees muidugi sadam, kus megasuurt konteinerlaeva tühjaks laaditi (või peaks ütlema lossiti?). Sealsamas viskasime ka pilgu peale nn soolapannidele. Kunagi on seal mereveest soola kuivatatud.

Tagasiteel võtsime suuna Vallettale. Kuna sõit ikkagi üsna pikk ja buss keerutab mäest-üles alla mööda kitsaid tänavaid (üks külg käib vastu kirikut ja teine mööda parkivaid autosid, müstika), siis hakkas ühel lapsel paha. Sellega tasub arvestada.

Ega Vallettas suurt midagi ei näinudki, peatänavat ja avalikku vetsu otsides sattusime ülemistesse Barrakka aedadesse (äge koht muidugi). Jõudsime välja ka püha Elmo kindluseni, aga noored olid jälle väsinud ja sealt tulime juba otsepraamiga enda koduküla randa (Sliema Ferries). Pilet 1.25 nägu (bussikaart ei kehti) ja sõit 5 minutit. Päike loojus parajasti ja oli imekena muidugi. Ja soe. Õhtud olid Maltal ka soojad, peale päikeseloojangut ei kukkunud temperatuur kolinal miinusesse.

Neljas päev: Bugubba ja matk Püha Pauluse saare lähedal

Päeva eesmärk vaadata kolmandat kallast ka.

Hommikul käisime kodukülas Malta kassipargis (Malta Cat Garden/Ġnien Indipendenza ).

Minu erahuvi, sest seal on sinine kassikuju. Lastele meeldis ka, sest seal on päris kassid. Kodutud kassid. Legaalselt. Neil on seal pesad ja kogukond toidab neid. Park ise on ka Malta mõistes suur ja uhke. Tasub seal jalutada küll.

Samast küljest hüppasime bussi peale ja sõitsime Bugibbasse (Malta kirre või nii ja selline turistihotellide piirkond). Plaanita (kuigi seal on Malta Riiklik Akvaarium), aga lootuses, et äkki tuleb mõni plaan. Buss sõitis mööda rannikut ja andis head vaated, seega oli hea valik. Plaani ei tulnud. Vahtisime rannas fossiile ja hõredat kivi ning akvaariumi kalu vaatama ei läinud. Kõik arvasid, et juba nähtud küll (Noorem käis detsembris Soomes Sea Life´s ja vanemaga käisime juunis Stockholmi omas tõesti). Aga üle vee oli mõnus ringikujuline matkarada. Noored protestisid, vanad tegid lihtsalt ära.

Bugibba. Taga paistab akvaariumihoone.

Mina kasutan matkaradade leidmiseks rakendust mapy.cz (sama on ka koduleht). See annab matkaraja nimeks Malta neljas matkarada. Rahvas on sarnaseid käinud ja nimetanud neid veel Püha Pauluse saare matkaks ja Xemxija – Selmuni matkaks. Täpsed parameetrid jäid leidmata, aga umbes 7 km.

Mulle väga meeldis. Kuigi kaart annab poolsaare kõrguseks kõigest 100 meetrit, on vaated igal hetkel suurepärased. Maastik on väga vahelduv: võsa (ehk gariig on kõige levinum maastikutüüp Malta saarestikus. See on hõre madal igihaljas kuivalembene võsa. Põhilised taimed – peajas liivatee, rohkeõieline eerika, piimalilled, tarinõges ja nõianõges (info raamatust Minu Malta)), rohumaad, liivasem kivi, poorsem kivi, järsud laskumised, asfalt, erinevad põllud (kasvatatakse ube, kartulit, oliive, artišokke ja isegi maasikaid). Ujuda saab ka. Mistra Bay rannas olid mingid kaevetööd ja see ala oli piiratud, aga me ujusime kohas nimega Blata il-Bajda. Selmunis on mäe otsas mahajäetud loss ja sealt tuleb täiesti sirge rada otse mäes alla. Kaljuronijatele olid seal ühes kohas isegi julgestuspunktidega ronimisvõimalused.

Viies päev – koju

Kuna lend oli alles 14.55, käisime hommikul kes Esploras (teaduskeskus, 12-aastasele ei meeldinud, liiga titekas olevat olnud) ja kes rannas. Viimane mulle ka ei meeldinud, liiga palju sodi ujus vees, et ujuma oleks tahtnud minna. Muidu oli megavaikne ja 18.01 oli ka meie reisi kõige soojem päev, tervelt 20 kraadi tuli ära.

Rinella Bay

Siis tahtis veel Noorem ühte kindlasse poodi minna ja käisime ka ning kuigi vahepeal tekkis juba kerge paanika, et äkki me lennuki peale ei jõuagi, siis selleks polnud põhjust. Malta lennujaam on väike ja turvakontrollis saba ka ei olnud, seega olime tund enne lennu väljumist juba ootealas sees. Oleks võinud veel hetk kauem kasvõi lennujaama ees veini nautida 😀

Lõpetuseks

Eesmärk sai täidetud ja isu riigi vastu tekitatud. Mina lähen kindlasti veel (tõenäoliselt ilma lasteta) – nii matkama, kirikuid ja templeid uurima, skulptuure leidma kui ka kohalikku toitu nautima. Elama püüan ennast seekord sättida kuhugi sisemaale – saab kiiremini liikuma. Rannik on tore küll, aga sealt busside sõlmpunkti saamine võtab juba omajagu kallist aega.

Eelarve: lennud, ööbimine koos hommikusöögiga, muud söögid, Malta bussipilet, muud piletid ja nänn mahtus 900 euro sisse.

KÕIK PILDID

Video

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.