Lastega looduses: Fosforiidimaa

Aasta esimesel pühapäeval pakkisime kogu pere auto peale ja keerasime nina sinna, kus on Fosforiidimaa, täpsemalt käisime Maardu fosforiidikaevanduses.

Avamaakevandus avati 1954 ja suleti 1993, seega 25 aastat seal enam kaevandatud ei ole.

Alustasime Rebala külast kohast, nimega Rebala lastekangrud (kivikalmed) ja seal on parkla. Parklast üle asfalttee läheb tee, mida mööda saab üle karjäärikraavi ja seal sees tee siis sellist ringi nagu soovid. Radu on mitmeid. Karjäärikraavid on praegu jääs ja saab igale poole, aga paljudes on soojemal ajal vesi sees, seega üle ei saa.

Meie alustasime ka oma retke tegelikult mööda jääd ja pärast otse mäkke ronides. „Raske, aga tehtav“, oli Noorema kommentaar. Minul, vanal ja paksul, läks see ronimine neist paremini, aga eks mul olid ka matkasaapad jalas ja mingi mägironimise kogemus olemas 😀

Mägi vallutatud!

Meie ring viis mööda ka Jõelähtme prügilast. Autod sõitsid, kopp tõstis ja kajakaparved olid muljetavaldavad. Tuul oli meie poolt, seega mingit spetsiifilist haisu ei olnud ja lumi oli maas, seega palju üle aia lennanud ja lindude veetud sodi näha ei olnud. Ainult mõned kilekotid puu otsas 😀 Aga see, et need kajakad söövad siin meie hommikupudrujääke tekitas mõtteainet küll. Mõned meil siin pea kunagi oma putru ära ei söö. Ja tegelikult ka muud ei söö.

Jõelähtme prügila.

Seal  keskel on erinevad metsad: lehisemets ja männik ja kaasik. Kased on väga madalad ja harulised nagu oleks kasepõõsad. Suvel või sügisel võib väga ilus olla.

Maardu fosforiidikaevandus
Fosforiidimaa lehisemets on talvel eriti rääbakas.

Rebala kaardi leiab www.orienteerumine.ee lehelt.

Tegelikult tahtsime minna veel Jägala jõele rippsillale, aga selgus, et Ülgase poolt sinna autoga ei saagi. Tee, mida Google soovitas, läks tegelikult läbi golfiala ja oli tõkkepuuga piiratud. Ringi ei osanud nagu ka kuhugi minna. Aga see-eest leidsime tõenäoliselt Hõbemäe, mis on Ülgase panga kõige kõrgem punkt (46 m) ja Ülgase koopad, mis on tegelikult tehiskoopad (loomulikult kunagine fosforiidikaevandus) ja käigud on kuni 250 m pikad ja kokku on kuni 4 kilomeetrit käike. Mõnusad liivaste lagedega, kohati sisse kukkunud. Ühtegi nahkhiirt viiest erinevast siin talvituvast nahkhiireliigist näha ei olnud, aga ju nad oldi kusagil sügavamal. Mingit valgustust meil kaasas ei olnud, seega väga kuhugi kolama minna ei saanudki, aga plaan on kindlasti tagasi minna. Sealkandis (Rebala muinsuskaitsealal) on peale koobaste ja rippsilla veel avastamist küll.

Rohkem matkaideid leiab lehelt: Matkad

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *