Kust need haigused ikkagi tulevad?

Nagu ma eile kirjutasin, on meie koolilaps juba kodus haige. Lisaks jäi mulle näppu homse tähtajaga ankeet, mis tuleb kooliarstile viia. Seal on küsimus, et kuidas hindate oma lapse tervist ja valikvariandid väga hea, hea, rahuldav, halb ja väga halb. No mida on mul vastata, kui laps on juba esimesel koolinädalal haige? Kusjuures esmaspäeval jäi haigeks üks teine tema rühmast tulnud tüdruk, aga kõik ülejäänud on veel ilusti rivis.

Järgnevat mõttekäiku olen ma oma peast läbi lasknud juba miljon korda, aga vigast kohta pole ikka suutnud läbi hammustada. Äkki kõrvaltvaataja on abiks. Mida ma teen valesti?

Rusikareegel on see, et heaks terviseks on vaja piisavalt und, täisväärtuslikku toitu, liikumist värskes õhus ja head kodust õhkkonda.

Toit

Kasvatan ise juurikad, marjad, õunad. Lapsed võivad neid juba poolest suvest süüa nii palju kui jaksavad. Toidan lapsi 4 korda päevas, supid, pudrud, hautised teen ise. Rafineeritud õli ei kasuta, valget suhkrut ei kasuta, poest jogurtit ja kohupiimakreemi ei osta. Iga jumala kord, kui meil on toiduks köögiviljad ükskõik millisel kujul, paneme neile taldrikusse kõiki erinevaid. Ainuke häda on see, et iga jumala kord nad isegi ei proovi. Noorem õde sööb juba üsna pikka aega ainult paljast kartulit ja paljast leiba ja ta on juba kuueaastane. Millal see toidustreik küll lõpuks üle läheb? Samas tema tervis on kõvasti parem.

Uni

Uni on meie peres probleem juba sünnist saadik. Hämmastav on see, et mõlemal korraga. Kuna ma olen nendega kogu aeg nina pidi koos, siis tunnen väsimuse juba kaugelt ära (viskavad pikali, hakkavad omaette laulma, muutuvad tujukaks, koordinatsioon muutub aeglaseks ja muu klassika), aga voodisse ei saa neid kuidagi. Alati vaieldakse vastu ja isegi veel voodis: „Mul ei ole und, ma ei pane silmi kinni …“ Ja siis on kahe minutiga vaikus majas. Nad ei ole kumbki mitte kunagi mitte kuhugi niisama magama jäänud (diivanile, põrandale, laua taha), nad ei maga autosõitude aja autos, neid ei pea lasteaia hommikul üles ajama, sest nad juba on üleval ja kui silm juba korra lahti läheb, siis seda uuesti kinni ei panda. Tihti ongi vara ärkamise põhjuseks pissihäda, aga nii kaua, kuni õues on valge, uuesti magama küll ei minda. Tallinnas on lastetoas pime, aga siis on jälle põhjuseks lootus multikaid näha. Me ei luba neil hommikul telekat vaadata, aga iga jumala päev käiakse küsimas. Mitte ükski haigus ei pane voodisse ega tekita magamise isu. Nad nagu ei saaks aru, mis on väsimus ja ometi saab pidevalt küsitud, kui nad on juba silmnähtavalt väsinud, et kuidas nad ennast tunnevad ja et see tunne ongi väsimus. Ei midagi. Ühe sõnaga ei ole minu lapsed mitte kunagi magamise vastu ise huvi üles näidanud. Ainult suure sundimise, palumise, kauplemise, tingimisega ja ma julgen arvata, et siia on mingi osa koera maetud küll.

Mul on tegelikult kusagil arvutis Amazonst ostetud Anna Wahlgreni mingi uneraamat, mille ma jõudsin täpselt poole peale lugeda, aga mäletan, et see meetod pidi kõlbama ka päris suurtele lastele. Peaks selle raamatu uuesti üles otsima, sest ma ausalt öeldes ei mäleta, milles see meetod seisnes. Klassikalist unekooli ja kuuesele ja seitsmesele enam ei tee.

Liikumine ja värske õhk

Seda saaks kindlasti paremini. Fakt on see, et lapsed linnas ise õue ei kipu. Meil on siin kortermaja ja õues pole ka suurt midagi teha. Alati peab olema mingi plaan ja alati peab ise kaasas olema. Septembri algusest on saanud siiski iga päev 2-3 tundi Nõmme vahel ringi hulkuda.

Suvi läbi olime maal. Jah, organiseeritud liikumisi ma nendega väga palju läbi ei viinud, ometi olime kogu aeg õues, lisaks käisime mere ääres, kes ujumas, kes niisama sulistamas. Tõenäoliselt me selle haiguse alge sealt üles korjasimegi. Kuna suvi pole olnud kuigi soe, ei tohi peale veeskäiku enam randa tuule kätte passima jääda, vaid riidesse ja kohe koju. Alati me nii tegimegi, aga viimasel päeval oli ilus päikesepaisteline ilm ja jäime pikemalt istuma. Tulemuseks sai Vanem õde nohu. Võimalik, et see nohu muundus nüüd millekski muuks, sest me ei hoidnud kodulähedast profiili.

No ja kõige lõpuks on tõenäoliselt süüdi minu väsimus, sest ükskõik kust ja ükskõik mida sa loed, alati on kõigis hädades süüdi ema. Selge on see, et kui sul omal midagi pole, siis pole seda ka teistele anda ja tõenäoliselt ongi siit õhust puudu mingi energia, mida ma peaks välja andma, aga mul seda lihtsalt ei ole. Kust ma peaks seda võtma? Südant, et lihtsalt ära minna ning jätta lauale kiri, et tulen nädala pärast, mul ei ole. Asjad, mis mulle energiat annavad, ei asu Tallinnas ja koduseinte vahel. Energia on huvitav teema ja vääriks eraldi postitust.

Aga võib-olla on kõik une, liikumise ja toiduga siiski korras ja asi selles, et suvi läbi olime pisikutevabas keskkonnas ja organism harjunud teiste bakteritega? Nüüd ongi loomulik kohe midagi üles korjata, sest harjumisperiood enne kooli jäi lühikeseks. Nii suuri kui väikeseid haigeid on juba ümberringi kuulda küll.

 

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.