Kuidas meil magamisega läheb?

Maa õhk on hoopis teistsugune kui linna õhk, sest see väsitab linnast tulnud lapsed väga ära. Oleme praegu esimest korda sel aastal pikemalt Hiiumaal, sest kartul vaja maha panna ja need muud kevadtööd. Kes teeb, see teab.

Tulime esmaspäeva õhtul. Linnas ma iga päev lapsi kodus enam iga päev lõunaunne ei pane, kuigi umbes viis lõunauneta päeva järjest on siiski piisavalt väsitav ja tuleb midagi ette võtta. Just sai katsetatud.  Olen selle eest ka palju noomida saanud, et kas ma ise selles vanuses enam magasin, mis ma sunnin ja mis ma piinan jne.

Kodus praktiseerin võimalusel siis vaikset pooltundi ehk siis kumbki oma eraldi tubadesse, taimer tööle ja aega võib sisustada oma äranägemise järgi. Vanem õde on meil üldse parem magaja ja tema jäi isegi kord sel ajal magama.

No lasin siis eelnevale tuginedes lõdvemalt. Viisime läbi vaikse pooltunni, aga seekord kasu ei midagi. Kolmeks juba ikka hõõrusid silmi ja sättisid end pikali. Muide, need on ka suuremate laste puhul väsimuse märgid. Panin nad siis Noorema õe kõva protesti saatel ikkagi magama. Just tema ongi see, kes rohkem ära väsib ja üleväsimuse korral enam üldse ei maga (õhtul ei jää millalgi ja hommikul ikka vara üles). Ma olen temaga selle viie ja poole aasta jooksul meeletult vaeva näinud, sest seda õiget hetke on tema puhul raske tabada. Vanem õde on rohkem etteaimatav ja seega paremini käideldav.

Aga lõpuks jäid mõlemad teisipäeva lõunal siiski magama ja magasid kohe 1,5 tundi. Vot sulle „ei ole väsinud“. Õhtul jäid ka mõlemad nii ilusti magama. Seega arvan endiselt, et minu teooria, mille järgi ei tohi lasta üleväsimusel tekkida, pead paika.

Kolmapäeva hommikul ärkasime koos Noorema õega alles 9.15 ja selle peale, et Vanem trampis üle minu nagu mammut vaatama, mida Vanaema köögis teeb. Seega ka imeline öö kõigile. Selle saavutuse peale ma neid tõesti enam lõunaunega ei vaevanud. Kevadel on maal tõesti muud ka teha, kui lastele unejuttu lugeda ja voodi kõrval valvata, sest nii kui selja keerad, läheb lollitamiseks niikuinii. Aga astusin sellega otsusega kolinal ämbrisse.

Kuigi päev möödus üllatavalt rahulikult ehk siis ilma jonni ja kakluseta, siis õhtul Nooremal õel uinumine enam nii hästi ei läinud. Ja öösel ta rabeles, magas väga rahutult ja kukkus kord isegi voodist välja, aga ka see on üleväsimuse märk. Laps maandab päevaemotsioonid magades ja ainult öösel ei jõua ta neid maha laadida. No ja kehv uni võrdub jällegi kehv päev. Neljapäev oli siis juba hommikust saadik väga viril. Eilne lõunaune ärajätmine oli viga.

Neljapäeval saatsin nad juba kell 1 voodisse. Vanem õde jäi muidugi kohe magama, aga Noorem jälle ei jäänudki. Ja ka õhtune uinumine oli vaevaline. Ootan põnevusega, mida tänane öö toob ja kuidas me sellest tsüklist välja saame. Aga küll me saame. Ja eelnevad aastad on näidanud, et eks nad lõpuks harjuvad selle maaeluga ikka ära ja ei maga ka siin enam lõunaund, aga selle ajani läheb veel aega. Varsti-varsti läheme veel mõneks ajaks linna tagasi. Linnas on lihtsalt õues olemist ja liikumist kordades vähem. Siin praegu ikka hommikul õue ja õhtul tuppa tagasi.

Ja lõpetuseks jagan veelkord oma suure vaevaga omandatud tarkusetera: kui lapsel on uinumisega probleeme, proovi ta panna magama varem. Proovi kohe kõvasti varem (mis siis, et ta on võib-olla vaid kolm tundi üleval olnud). Äkki ei tule üleväsimusest und, sest ka laps ei pruugi igal ööl välja puhata. Ja puhanud laps on kõvasti rõõmsam, sest ka see on ammutada tarkus, et tigedaks teeb kas uni, nälg või valu.

Kosutavaid unesid!

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.