Koolivaheajal Tartus: ERM, tagurpidi maja ja AHHAA

Koolivaheajal sai laste soovil Tallinnast Tartuga tutvumas käidud. Mina ei viitsinud halbade teeoludega autoroolis maadelda ja nii ostsime LUX Expressi piletid. Sinna sai soodsalt, aga tagasi tulime reedel ja kulu kokku küll üsna bensiinihinnas, aga tee jõllitamise asemel sai mina raamatut lugeda või niisama aknast välja vahtida. Oli veel imeilus kevadilm.

Tartus viisime kotid Bookong.com Karlova linnaossa leitud majutusse ära ja sõitsime ERMi juurde. Kuna ma seda Tartu bussiasja üldse ei jaga, siis ostsin bussijuhi käest ühe täiskasvanu pileti ja kaks lapsepiletit. Küsiti igaühe eest 1.50 ehk kokku 4.50. Kas lapsed oleks kuidagi soodsamalt saanud või kas mina oleks saanud kasutada ka „rohelisel kaardil“ olevat raha, jäi teadmata. Fakt on see, et tagasi tulime taksoga, sest sularaha bussipileti jaoks mul enam polnud ja see oli soodsam, seega minu soovitus on takso, kui kuhugi kaugemale asja on.

Aga ERMi vastas on veel tagurpidi maja ja selle võtsime ette esimesena. Perepilet 16 raha. Aga majaga oli see lugu, et kuigi need põrandad ei olnud nii viltu ja keegi oli kõigest asjad lakke riputanud, ajas see aju ikkagi täiesti sassi. Kõigil meil hakkas pea ringi käima. Mina mingil hetkel isegi harjusin ära, aga lapsed tahtsid ruttu välja tagasi. Noorema kommentaar pärast: „Enamuse ajast istusin lihtsalt laes.“ Nii et käidud ja rohkem sinna keegi tagasi ei kipu.

tagurpidi maja

ERMiga tegelikult sama lugu, enne sinna uuesti asja ei ole, kui lapsed juba natuke ajalugu on õppinud ja tunnevad selle vastu ka huvi. Seekord me päris kõike vaadatud ei saanud ja ammugi mitte infotahvleid loetud. Infot, asju ja tegelikult ka müra palju ning mingil hetkel oli ainuke võimalik tee otsejoones välisukseni tagasi. Ise arvan samuti, et ehk kunagi, aga mitte niipea. Suur osa on püsiekspositsioon, ainult natuke on muutuv osa. Hetkel olid seal südantsoojendavad üheksakümnendad.
ERM

ERM
Ise tehtud Eesti vahetuvate näituste saalis.
Soome-Ugri saunas.
ERM
Eestlased

ERM

Aga kiidan ERMi restorani lõunabufeed. Suurte taldrikutäis 7, laste oma poole hinnaga. Joogiks mitte magusad joogid, vaid vesi. Toiduvalik täitsa korralik ja mitmekülgne, sest väljas söömine saab olla kõvasti kallim ja sealjuures ebatervislikum.

Seda katsetasime päev hiljem AHHAAs. See oli see, mille pärast lapsed tegelikult Tartusse sõita tahtsid. Vaatamist-näppimist palju, aega vähe, nii tuligi kohalikus söögikohas ära käia.

Aga AHHAA ise on võimas. Lisaks peasaalile veel näituseruumid ja rõdud. Mis seal varasemaga teistmoodi on, ei oska mina öelda, sest käisin esimest korda. Ja lapsed ei mäleta, sest nemad on käinud küll, aga olid siis mõlemad koolieelikud.

ahhaa ahhaa AHHAA

Lastele oli tuttav peeglilabürint, jalgratas lae all, kuhu lastakse pikkusest alates 145 cm, liikuvate seintega tunnel, mis ajas samamoodi pea sassi nagu tagurpidi maja ja veel mingi lennusimulaator, kuhu sisse sai istuda ja mis pea alaspidi keeras.

Ühes saalis on praegu optilised illusioonid, aga see on vahetuv näitus, seega pikalt ei ole. Häiris info puudumine, kus trikk on. Piltide juures olid numbrid ja ehk oleks kusagilt saandu lugeda, aga mina seda kohta ei leidnud. Osad asjad olid õnneks samad, mis Vilniuse Vilnilis ja seal giid rääkis triki lahti.

AHHAA AHHAA

Elusaalis on tuttuued tibud. Võib ka sattuda just koorumisele peale, aga meil ei vedanud. Sipelgapesa on mitmesse kitsasse klaaskasti rajatud ja nii saab nende pessa ka sisse piiluda. Samalt rõdult saab ka binokliga erinevaid linnutopiseid uurida.

Uurida saab veel näiteks vett ja tuult ja kaalu (kui kaalule saad 186 kg, avaneb lae all metallkera). AHHAA on koht, kuhu kindlasti tasub igas eas lastel ja lapsemeelsetel minna ja aega kulub seal palju. Lapsi vaimustas veel see, et pea kõike saab ise katsuda ja proovida, mis siis, et päris lõpuni kõigest aru ei saa. Tartu Ülikooli Kliinikumi päris inimtükkide näitus aga ei huvitanud üldse. Aga mis ma ikka pläran, minge vaadake ise.

AHHAA AHHAA

Aga nagu meiega ikka juhtub, siis päris niisama me Tartust ära ei saanud. Kui bussijaama jõudsime, siis bussi ei olnud. Ja isegi 15 minutit peale väljumisaega ei olnud. Ka mingit infot ei olnud. No et kas jäime maha või mis värk on. Tuli buss ette, aga sinna peale ei võetud, see oli juba järgmine. Koju saime siiski meiegi. Lõpuks selgus, et bussil läks rehv katki, aga üsna kiiresti leiti asendusbuss. Kakaod küll ei saanud, aga tuba oli soe filmi ka näidati, nii et lõpp hea, kõik hea.

Sellised olid siis lühidalt meie koolivaheaja seiklused Tartus.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *